Pealtkuuldud kõnelusi.

Ema:"Oi, kui ilusa pildi Sa eile joonistasid. Kas Sa oled siin koos oma sõbraga?"
Poiss:"Kuidas Sa siis aru ei saa! Siin on ju hunt ja Punamütsike."

Igaüks on paratamatult oma eluloo kangelane.

Kuulasin korralikult Bianka sõna ja ei läinud täna pimedas sõitma. Jõudsin juba hämaras  koju tagasi, aga ilm oli ka vihmane ja sõitjaid peaaegu polnudki. Eile selle eest oli veel peale 22.00 täitsa tihe liiklus. Mõtlesin kas  üldse lähen, sest päev oli pikale veninud-poole viieni lasteaias, õhtul  Klooga-rannas tööl ja lõuna ajal jõudsin veel tund aega vanaema ka olla. Väsinud polnud üldse ja kuidagi imelik oli igaõhtune sõit ära jätta.
Lasteaias oli täna väga kiire päev. Kuna kõik rühmad pole veel avatud, siis on meie oma üleasustatud. Lõuna ajal tuli muist juba kõrvalrühma, mis pole veel avatud, magama panna. Juurde tuli ka 3 uut last.Ühte väikest tüdrukut oleme nüüd nädal aega  nunnutnud ja sületanud,  sest ta meel kipub vahel  kurvaks minema. Murelikuks  teeb ka see, et ta  õpib meid tundma, harjub meie ja meie rühma lastega ja 2 nädala pärast läheb  oma rühma, kus algab kõik otsast peale. Hoian talle pöialt, et see võimalikult valutult mööduks.
Paljude laste juures on nagu reegliks kujunenud, et esimesed 3 päeva on nad rahulikud  ja rõõmsad ning  siis saabub tagasilöök. Uudsus on möödunud,  kõik asjad  üle vaadatud ja tõehetk käes. Palju kannatust, järjekindlust, pisaraid ja ka vaprust on vaja, et sellest jälle välja tulla. Homme aga uus päev ja kindlasti tuleb see sama toimekas, kui kõik eelmised.

Kõike, mis on sulgudes võib ignoreerida. 

Kõik koerad, kes pimedas oma peremeestega jalutavad, võiksid välja näha nagu Baskerville koerad. Näeksin vähemalt  kus on nende pea ja kael ja oskaksin selle küljes jalutusrihma aimata.
Täna oleksin pimedas peaaegu õnnetuse põhjustanud.
Perenaine jalutas ühel pool teed ja ta pisikene sülekoer oli  murulapikese peale läinud oma jalga kergitama. Loomulikult polnud jalutusrihma märgata. Tegelikult ei märganud ma koeragi. Suutsin siiski  viimasel hetkel pidurdada. Ei teagi, mis oleks võinud juhtuda.
Tänane öö oli juba päris  külm. Oleksin pidanud ikkagi oma rattakindad kätte panema. Selleks korraks siis need hullutavad soojad augustiööd jälle möödas.

Jälle suvi.

Täna oli haruldaselt ilus suvepäev. Vahepeal oli juba  tunne, et sügis on käes.
Sõitsime hommikul Piritale. Seekord tegin  ise muffineid kaasa ja ega mul ei tulnud ka mehe plönnidest palju ilusamad. Selle-eest on kapsa-ja seenepirukad alati korralikud.
Pirita rand oli päevitajaid täis. Ega vette eriti ei kiputudki. Minu jaoks oli  vesi külm, aga mees käis ikkagi korra ennast kastmas. Nüüd on teki all, lödiseb ja kurdab külmavärinaid. Isegi väike palavik. Imelik-ta on harjunud oktoobriski  veel ujumas käima, aga nüüd soojaga jääb haigeks. Teatasin talle, et ilmselt on aeg hakata passi vaatama ja kohaneda ealiste muutustega.
Õhtul käisin  oma lemmikrajal sõitmas, kuigi sain eile paraja ehmatuse osaliseks.
Kell hakkas juba 23.00 saama kui hakkasin tagasi tulema. Äkki oli tee vilkuvaid tulesid täis ja vastu hakkas tulema  sadu jalgrattureid. Jäin tee serva seisma, sest ma ei mahtunud enam kuhugi. Ei  julgenud iitsatadagi. Minna polnud ka kuhugi, sest kahel pool olid suured kallakud ja ma seisin ju endisel raudteetammil. Tundus, et lõppu ei tulegi. Kogu aeg oli selline tunne, et kohe, kohe põrutab mõni minust üle.Minu ees seisis ema lapsevankri ja väikese tüdrukuga. Ta oli ka päris hirmul. Õnneks jäime läbi ime ikkagi terveks ja saime oma teekonda jätkata. Ma ei teagi, mis üritus see oli. Alles olid ju rullitajad, ju siis seekord oli  ratturite kord.
Praegu on tõesti haruldased ilmad ja ööd päris soojad. Ei raatsigi magada. Täna sai mul rattaga sõidetud 2300 km täis ja natuke  pudinaid veel pealegi. Tunnen kuidas reielihased on tugevaks läinud ja kannu on prink nagu Värnikul peale tantsusaadet.:D Kui mees ellu jääb, siis homme Kadriorgu.

Olulised pole mitte asjad, vaid asjade mõte.

Hoolimata sellest, et täna oli nii ilus suvine ilm, tundsin ma,  et olen täiesti väsinud. Ilmselt andis mu töörohke suvi lõpuks endast märku ja viimaks jõudis ka väsimus kohale. Sellest hoolimata otsustasin õhtul ikkagi muru ära niita. Poole pügamise pealt hakkas  niiduk imelikku häält tegema ja tossu välja ajama.
Mul ikka veab alati nende suviste teenistustega. Eelmise aasta oma  nullis  äike, mis viis rivist välja suure hulga kodumasinaid ja sellel aastal on siis muruniiduki kord. Muidugi oli  ta juba aastaid vana ja eks ma olin selleks ka valmis, et ühel päeval tuleb uus muretseda, aga ikkagi  alati kui see juhtub, tuleb see ootamatult. Pealegi nägi mu aed  inetu välja. Mulle ei meeldi, kui mõni asi poolikuks jääb. Tuju oli nullis ja selline enesehaletsuse tunne tuli peale. Ajas lausa nutma. Nii kahju hakkas endast.  Õnneks oskas mees õigel ajal helistada ja ma sain talle oma kurba saatust kurta. 

Mees arvas, et kunagi pole mõtet muretseda nende asjade pärat, mis ei olene meist. Need lihtsalt juhtuvad ja sinna ei saa midagi parata. Ta pakkus õhtuks hoopis midagi palju ilusamat välja.
Olengi nüüd emotsioonide küüsis- unetu ja õnnelik. Polnud enne nii hilja botaanikaaias käinud ja seda ilu näinud. Päevasel ajal koos lasteaia lastega oli see hoopis teistsugune tundunud.

Täna just meie silma all avas oma imeilusad õied öökuninganna.
Õues  tulede valgusel oli  kõik hoopis teistsugune, kui päevasel ajal ja tundus palju ilusam ning  salapärasem.
Hernehirmutised seisid oma vahvates poosides ja uudistasid möödujaid. Leidsin endale ka paar kena sõbrannat, kes ei pahandanud, kui nendega koos poseerisin.
Praegu pole küll väsimusest enam jälgegi.:D

 

Pühapäev on tore päev.

Sain vanemalt tütrelt noomida, et lapselaste jaoks pole enam üldse aega ja lapsed juba ammu igatsevad minu järele.
Mis teha, kui mul on terve suvi nii palju tegemist olnud, et pole endalegi eriti aega olnud.  Lubasin siis pühapäeval kenasti kodus olla ja lapsed üle vaadata. Ma  ei teadnudki, et tegelikult ootas mind õhtul viimast korda veel Klooga noortelaager ka.
Polnud tütrega samuti ammu selliseid mõnusaid pühapäeva hommikusi mokalaatu pidanud. Pakkusin välja, et varasest hommikust hoolimata võiksime ju isegi veini kõrvale limpsida. Olingi liiga kaua karsklane olnud. Esimesed klaasid tühjaks joodud  helises tütre telefon. Helistajaks osutus käsitööpoe, kus ta töötab, omanik.
No mida  asja võiks olla ühel tööandjal puhkepäeva hommikul nii varasel kellaajal.
Tallinnas on loomulik, et pühapäeval on poed avatud ja kaupmeestel tavalised tööpäevad, aga Haapsalus, kus mu tütar töötab, on pühapäev täielik puhkepäev, kus linn sureb lausa välja. Tegelikult saabub vaikus juba laupäeva õhtupoolikul, kui poed nelja viie ajal suletakse ja töötavad ainult toidupoed.
Kõige naljakam oli asja juures see, et ülemus küsis tütrelt, kui palju rahvast on poes ja kuidas kauplemine sujub. Kui tütar talle teatas, et täna ju pood kinni, sest on pühapäev, oli teisel pool toru imestus nii siiras, et on ka või. Tundub, et mõni teinegi  alustas  oma päeva klaasi veiniga.
2 nädala pärast siis tütre juures stiilipidu-need  kuumad 80-dad. Otsime ja harjutame eeskavasid. Minul juba palju toredaid mõtteid.:D

Naeratus, mis hajutab pilved.

Eile õhtul rattaga sõitma minnes tundsin esimest korda, et käes on sügis. Nii külm ja kõle polnud veel enne olnud. Muidugi polnud ma nii hilja varem sõitma ka läinud. Mõtlesingi, et  et jätan seekord vahele, aga siis sai harjumuse jõud minust võimust ja kummaline rahutus ei andnud asu. Vahel on nii, et süda valutab, aga pahasti pole nagu midagi. Selline tunne, et kohe, kohe juhtub midagi halba, aga tegelikult on kõik hästi. Selle vastu aitabki natuke omaette kihutamist ja siis jõuad koju nagu uuesti sündinud-reibas, optimistlik ja täis tegutsemistahet.

Esimest korda panin ööseks akna kinni, sest tuba oli nii külm.
Hommikul avastasin sireli all juba esimesed kollased lehed, mis sai kenasti kokku riisutud ja märkasin, et osa suvelillesid hakkavad otsa lõppema ning sügise alguse õitsejad astrid on täies ilus.
Esimest korda tegin keskkütte ahju tule, sest kogu elamine tundus kõle ja niiske.Oleksin võinud muidugi ka õhksoojuspumba tööle  panna, aga tahtsin, et soojus jõuaks igasse nurka ja soppi.

Lillede keeles tähendab floks leppimist ja nõusolekut. Peale tüli tuleks minna lepituse märgiks ühist meelt otsima floksikimbuga. Minule meeldivad nad aga ikkagi ainult aias. Lapsepõlvest on meeles, kui ema nad tuppa vaasi tõi, siis hakkasid üsna ruttu ta õied laudlinale pudisema.

Muidugi minu tomatid, mis mulle igal aastal mõne üllatuse teevad.
See siin peaks olema härjasüda. Öelge mis te tahate, aga oma kasvatatud tomati maitse vastu ei saa mitte ükski teine. Nad on hoopis erilisemad ja magusamad, kui kõik poe ja turu omad kokku.








Jalgrattale püstitasin ausamba. 6 aastaga suutsin ta nii läbi sõita, et seal polnud enam mitte midagi parandada. Kõik hammasrattad, käiguvahetaja ja muud jubinad olid nii kulunud, et odavam oli uus osta. Sellegipoolest on mõni tuttav siit enda ratta jaoks mõne tagavaraosa leidnud. Loodan, et talveks on ta endale teise elu saanud.
Tuleb välja, et seda kõike polegi nii vähe.Hilistel õhtutundidel koos lähedastega praksuva saunaahju ees istudes järgmise päeva plaane paika pannes tekib tõdemus, et elu on ikka tõeliselt elamist väärt.