Kus pole puudus tahtest, seal pole puudust ka võimalustest.

Täna täitus  mul jalgrattaga sõites 3000 km ja selle puhul võib natuke rämpstoitu ka süüa.Olin  nii laisk, et ostsin valmis pitsad. Tuunikala oma polnud ma varem söönudki. Natukene siiski tuunisin ja täiendasin, aga lõppkokkuvõttes sai väga hea.Siiamaani olin alati kõik ise teinud, aga vahel võib natuke lihtsamalt ka teha.

Et oma edevust veelgi rõhutada, läksin lisaks kõigele Reet Kriegeri tantsutrenni. Reet naeris, et tal pole nii vahvat seenioride rühma veel olnudki. Esimene trenn sissejuhatus, teine juba tõsisem ja peale kolmandat siis Lohusallu esinema. Oi saab nalja. Mulle igatahes väga meeldib. Ei kujuta ettegi kuidas ma siiamaani ilma selleta hakkama sain. Pean ju talveks ette mõtlema. Varsti lumi maas ja jalgrattaga kihutamised jäävad harvemaks.
Ja minge kõik seenele. Ma käisin eile 2 korda ja lõpuks polnud enam kuskile korjata. Talvevarud paari tunniga olemas.

Tõde pole kunagi lihtne.

Täna lõuna ajal oma telefonile vastates kuulsin seal reibast ja optimistlikku häält.
"Tere, mina olen Toomas"
Esimese ehmatusega mõtlesin, et missugune Toomas? Kas ma peaksin teda tundma?
Kui aga hääl küsis kas mul on paar minutit aega, sain kohe aru, et tegemist on järjekordse kaubapakkujaga. Kuna lapsed olid muusikatunnis, siis otsustasin ära kuulata, mida  on Toomasel mulle siis seekord pakkuda.
Esimene küsimus oli kohe kuidas ma oma organismi turgutan ja saabuvale talvele vastu lähen?
Teatasin, et ma ei tee selleks mitte midagi, sest ma ei vaja seda. Olen niigi täiesti terve.
Toomas küsis kohe vastu, et kas mind siis ei kimbutagi kõrge vererõhk, kolesterool ja liigesehädad. Nüüd oli minu kord talle reipa häälega teadustada, et mu vererõhk jääb alla 100, mu kolesterool oli paar nädalat tagasi 4 -seega kõige paremas korras ja mul pole ühtegi liigesehäda sellest hoolimata, et sõidan igal õhtul jalgrattaga umbes 30 km.. Arst oli just kiitnud, et minu analüüsid on nagu noorel tütarlapsel.
Toomas  küsis kohe, et kas mina üldse tean, mis asi on karukibuvits?  Ütlesin, et kibuvitsa ma tean,  aga karu omast ei tea midagi aga sellegipoolest ostma ei hakka ma  mitte midagi.
Ilmselt ajasin ma Toomase juba närvi, sest ta hääl polnud enam sugugi ei reibas ega heatahtlik ja ta pahvatas mulle juba päris kurja häälega, et elagu ma siis oma unistuste maailmas edasi ja tal pole plaaniski mulle midagi pakkuda ja pealegi ei kasvagi karukibuvits minu lähedal vaid mägedes.
No räägi siis veel inimestele tõtt.

3 september.

Kõigepealt tahan  tervitada oma kalleid ekssugulasi ja teatada neile, et ma olen endiselt edev ja vastik vanamutt. :D Oma blogis võin ma kirjutada just seda, mida ma tunnen ja tahan ning  mul on õigus oma mõtteid väljendada. See, et mõnel  läheb minu edevusest ja rikkusest süda pahaks, on tema enda mure. Mitte keegi ei pea vägisi siia lugema tulema. Seda enam, kui siin mitte midagi ei meeldi. Ma võin siin  kirjutada kasvõi sedagi, et  olen abielus Rootsi kuningaga ja John Lennon ei surnudki tegelikult 1980-dal aastal,  vaid elab edasi ja toob mulle igal hommikul kohvi voodisse ning äratab mind  "Imaginet" lauldes. Loodan nüüd, et teie audients on lõppenud ning te lähete oma igapäevaste toimetuste juurde ja mõnel polnudki  täna sinine esmaspäev esimesest koolipäevast hoolimata.  Mina  võin aga nüüd oma ilusast päevast kirjutada ja suhelda just nende inimestega, kes mulle on olulised ja hindavad mind sellisena nagu ma oma olemuselt olen. Õnneks pole neid sugugi vähe.
Õppeaasta alguse puhul oli lasteaias täna külas mustkunstnik.  Ma tean ju küll, et kõik on lihtsalt käteosavus ja pettus, aga kui silma all hakkavad lauad lendama ja elus küülik jälle kübarast välja hüppab, siis on ikka päris uskumatu kõigest hoolimata. Laua raskust said lapsedki proovida ja lapsesuu  ei valeta. Oleks seal mingi pettus olnud, siis nad oleksid  kohe öelnud. Laud hõljus nagu õhupall mustkunstniku järel  kui ta seda linast sikutas. Kübarast looma võlumisel küsis ta  kõigepealt meie käest,  keda me tahaksime sealt välja hüppavat. Ei teagi kas ta lootis siis, et vastamegi selle traditsioonilise vastuse, et kübarast tulevad ju ikka jänesed. Kui me oleksime aga tahtnud mingit teist looma, mis siis oleks saanud?  Ta ütles, et tegelikult võib ta ka  karu meile võluda, aga siis selle väiksemat sorti-pesukaru. See polnud muidugi päris, aga oli nii ehtne ja liigutas täiesti ilma tema käte abita. Mõtlemisvõimet oli kolmveerand tunniks ja vahepeal ajas lausa marru, kui nägin asju, mis tegelikkuseses ei saaks kuidagi võimalikud olla. Kõige koomilisem oli veel naaberlasteaia õpetaja nägu, kui 1 kadunud punane pall tema peopesast välja tuli. Ta ei osanud ise ka seda seletada. Igatahes õppeaasta sai alustatud väga vahva üritusega ja neid on meil nüüd järjest tulemas. Järgmisel nädalal õppematk Aegnale.

Kahetsused on sama isiklikud, kui sõrmejäljed.

Reedene õhtu- nii vaikne, armas ja romantiline, oli nagu palsam mu töörohkele nädalale. Lausa imelik oli ennast diivanile mehe kõrvale unustada ja nautida vaikust, mitte midagi tegemist,  küünlavalgust koos hea veiniga. Maja oli tühi, ainult meie päralt. Noorem laps oli läinud oma sõbra õe pulma ja nii hea oli lihtsalt olla. Terve suvi oli olnud üksainus rutt  ja nüüd oli äkki aega küllalt. Ei pidanud kusagile minema ega kiirustama. Ei kippunud täna isegi oma rattarajale. Lihtsalt nii hea oli olla mitte midagi tegemata.

Laupäev selle eest oli külm, kõle, vihmane. Täiesti sügisene see esimene koolipäev. Õnneks läks õhtul taevas selgeks, vihm jäi üle ja isegi külm polnud enam. Sellegipoolest oli rattarada täiesti inimtühi. Jõudsin siia ka päris hilja. Siingi on alustatud kokkuhoiuga. Lampidest põlesid ainult pooled ja kohati oli täiesti pime. Ainult minu ratta esituli andis valgust. Pole siis ime, et ma ehmatasin kui jänes mulle põõsast raginal ette jooksis. Rumal loom ei märganud ka metsa tagasi minna vaid jooksis tükk aega minu rattatule valguses enne, kui ära kadus. Mulle tegi nalja jänesega võidu sõita. 

Täna üldse loomade päev. Hommikul püüdsin kasvuhoonest konna. Ta oli üle kõrge lävepaku hüpanud, aga tagasi ei osanud enam tulla. Oli tükk tegemist, et see küllaltki ebameeldiv limane elukas jälle välja saada. Mitu korda rabeles mu peost lahti. enne, kui ta tagasi välja sain transportida. Peaks ta kuhugi kaugemale viima. Kogu aeg on hirm, et sõidan tast muruniidukiga üle või jääb ratta alla. Millegipärast on ta minu elamisse sisse kolinud ja on siin juba mitu kuud suvitanud.Varsti talv käes. Ei tea kas peaksin kuhugi sooja magama ka panema.:D

Garaaž on mul nüüd mootorrattaid täis. Poisid ostsid 2 sõidukorras tsiklit, et seda ühte ära retsitud korda teha. Selgus, et ta on veel hullemas seisukorras, kui esialgu arvasime.Täitsa kurb hakkas seda hävitustööd vaadates.Kahju, kui inimesed ei saa aru, millega nad tegelikult on hakkama saanud ja segavad sinna ka oma lapsi, kes asjast tegelikult midagi ei tea ja näevad kõike ainult oma vanemate mätta otsast. 

Karmaseaduse järgi saavad kõik selle mida külvavad mitmekordselt tagasi. Osad saavad oma vilju juba selles elus maitsta, teised järgnevates eludes. On olemas karmaseadus-õiglase tasu seadus. Need on õigluse kaalud, mis näitavad inimesele tema tõelist tegelikku palet.Õiglaselt  möödetakse tagasi iga tegu, iga mõte, iga sõna.mida iganes teed teisele, seda teed iseendale. Me oleme ju iseenda voolijad oma tegudega ja sõnadega.

Naine su nimi on Edevus.

Pärast seda, kui ma oma pea punaseks värvisin, juuksed pealaele kokku kuhjasin, riietuse tuunika ja retuuside vastu vahetasin, olen saanud iga päev komplimente. Tänagi lausa kahel korral. Isegi mu armas morn tööandja arvas, et ma lähen iga päevaga aina nooremaks.Tunnen kuidas mulle järele vaadatakse ja ega ma ausalt öeldes ei tahagi teada, kas sellepärast, et ma tundun imelik või heas mõttes. Ise tunnen ennast jumala hästi hoolimata sellest, et  teen lasteaias 10 tunniseid tööpäevi ja paaril korral nädalas veel poole ööni ka Klooga-ranna kämpingus. Eks näeb milleni see viib. Praegu igatahes mulle meeldib selline elustiil.Sellegi poolest jääb energiat veel ülegi. Isegi imestan, et kohe, kohe on käes september ja suvi on märkamatult mööda libisenud. Nädalavahetusel siis jälle-TERE KOOL.

Mitte, et ma ei hooliks, mul läheb selleks lihtsalt aega.... 

Horoskoobi järgi peetakse veevalajaid sageli mässumeelseteks ja rahulolematuteks, sõbrana aga truuks  ja ustavaks  kogu eluks. Olen ennast siiamaani liigagi leplikuks ja rahumeelseks pidanud, sageli just  andjaks ning  vahel  isegi  endast rohkem ära andnud, kui vastu saanud. Ükskord hakkab ikkagi karikas üle ääre ajama ja ka minu hing ja olemus mässama. Kui sõda, siis sõda ja lõpuni välja. Kaua siis võib käituda selle põhimõtte järgi, et targem annab järele.
Et kõigest täpselt aru saada, peaksin ma ajas tagasi minema umbes 20 aastat.
Sellel aastal oli meie peres 3 kurba sündmust väikeste vaheaegadega. Ei hakkagi kirjeldama, mis siis täpselt juhtus, aga ma olin selle momendil täiesti kindel, et veri on paksem kui vesi ja seda sagedast  riidu, mis varanduse jagamisel sugulaste vahel tekib,  ei tule meil kunagi. Olin arvamusel, et oleme õega liiga lähedased ja ma usaldasin ning  uskusin iga sammu, mis ta tegi väites, et vahet ju pole, nii kui nii läheb kõik pooleks. Kahjuks ma eksisin ja läks ikka päris kaua aega enne, kui ma tõesti uskuma hakkasin, et pole minu õdegi mingi erand  ja ta oli võimeline rahumeeli 3-toalise korteri kesklinnas maha müüma ja raha enda taskusse pistma. Mul oli siis mu armas pere, oma kodu ja mul polnud kunagi sellist suurt rikkust peo peal olnud. Tähtis oli see, et ma olin õnnelik, oma   eluga rahul ja ema viimased tunnid hoolivusega täitnud. Minu südametunnistus oli rahul, sest olin endast kõik andnud, mis oli võimalik 3 väikese lapse ja majapidamise kõrvalt. Astusin vaikselt kõrvale, ei läinud kohtuga võitlema ebaõigluse vastu. Ega ma südames viha ei tundnudki, lihtsalt kurb olin, et nii raskel ajal pidin loobuma ka ainukesest allesjäänud õest..
Aastate möödudes kohtusime aeg-ajalt ikka mõnel suguvõsa kokkutulekul või sünnipäeval. Ega me väga ei suhelnud, sest endisest lähedusest polnud midagi järel ja tundus nagu oleksime lihtsalt 2 tere -tuttavat.
Vanaema matuste ajal  jälle üle hulga aja kokku saades tundus, et ikkagi on meil mingi side kõigest hoolimata olemas. Suhtlesime ja saime päris sõbralikult läbi. Arvasin, et inimene õpib oma vigadest ja saab aru, et tema teguviis polnud õige, aga ma eksisin. Mitte midagi polnud muutunud. Ta tegi seda uuesti. Ma ei tea siiamaani kuidas tal õnnestus maha müüa meie kahe ühisomand- garaaž. Mina polnud ju ometigi ühtegi allkirja andnud sellest loobumiseks. Teist korda oma õde uskuda ja usaldada oli suur viga.
Nüüd mõned päevad tagasi  tegutsedes just tema käekirja järgi ainult, et väärtuselt sadades kordades  väihemaga,  saime sellise pahameele osaliseks, et peaksime ennast nüüd kurjategijatena tundma. Ma ei saa inimestest aru, kes ennast süüdimatutena tunnevad.Kui meenutasin neile korterit ja garaaži, siis küsis õepoeg, mis need siia puutuvad.
Tegelikult polegi sellel esemel erilist väärtust ja veel vähem rahataegemise eesmärki . Mu pojad on piisavalt rikkad niigi. Eesmärk on hoopis nostalgiline -austusest, mälestusest  meie isa vastu. Heaga  polnud see ju võimalik. Poiste kinnisidee kõik taastada ja korda teha  pälvis minu heakskiidu ja poolehoiu. Päris valus oli vaadata, mis oli kunagisest isa "uhkusest" järele jäänud.
Tagasiteed enam pole ja nüüd tuleb minna võiduka lõpuni. Olen veendunud, et lõpuks pääseb õiglus võidule ja üksmeelsuses peitub jõud. Vaatasin viimase peo ühispiltigi uhkusega. Minu "poole" peal on kõik säravad ja värvilised.Teine pool on ilma kostüümideta.
Edaspidi tuleb uskuda vaid iseennast. Kui kukud, siis ka tõused, ise pettud ja põrud ning selles kõiges saad  süüdistada vaid  iseennast.

Pidu, pidu.


Lõpuks jõudsid ka kauaoodatud tütre ja lapselapse sünnipäevad kätte. Seekord siis stiilipidu-kuldsed 80-dad.
Panime juba Tallinnas endale peoriided selga ja sõit läks Läänemaaa poole. Poisid muidugi olid omas elemendis ja nende kostüümid kuulusid ikka natuke sinna kaugemasse aega, aga sellel on ka omaette tähendus meie suguvõsas ja nad teadsid täpselt millele rõhutada, et pidu korda läheks.
Meie kirju auto tõmbas juba tähelepanu ja mis siis  muust veel rääkidagi..
Esimene peatus oli Paliveres kaupluses A ja O. Maarahvas vaatas meid  muigega ja üks päris vindisevõitu kohalik arvas, et tal on juba deliirium käes, sest kuidas muidu seletada, et poodi sammusid neeger ja 2 Hitlerit.
Tütre pere talu juurde muidugi auvalve  ja aupaukudega nagu nii tähtsa päeva puhul kohane.

 Peokava oli hästi läbi mõeldud ja saime teha nii kotijooksu, kui ka suusatada. Päris keeruline oli joosta õunapabul lusikas ja mitte lasta tal seal välja kukkuda.
Toimus ka viktoriin ja äraarvamismäng. Naerda sai nii palju, et kõhulihased olid haiged.
Vahel on nii vahva oma perega midagi huvitavat korralda.