
Meie tutvus sai alguse juba 35 aastat tagasi. Just siis, kui ma verinoorena abiellusin ja mehe juurde elama kolisin. Alguses ma lausa kartsin teda, sest ta tundus juba siis kuidagi eatu ja selline toriseja iga asja peale. Ausalt öeldes ei sallinudki. teda seal mitte keegi, sest kõigile oli tal alati midagi öelda ja keegi ei osanud tema meele järele olla.
Vaevalt ta minugagi oleks hakanud kunagi sõprust otsima, kui mittte tema koer, kes oli A ja O igas asjas, poleks minule sõbraks tikkunud. Öeldakse ikka, et koer läheb peremehe nägu ja nii oli nendegagi. Koer kippus inimesi näksama ja inimesed hoidsid sellest paarist eemale ning ei kippunud suhtlema.
Sellist natuke eraklikku elu ta seal siis elaski.
Kui mu esiklaps sündis, siis koer magas ühtelugu vankri kõrval ja valvas. Sellest ajast tekkiski meie vahele kummaline sõprus.
Naine armastas väga lugeda ja käsitööd teha. See oli tema kirg ja elu. Oma vaimustust ja hasarti püüdis ta minuga jagada ja ilmselt saingi tema käest selle pisiku, sest edaspidi ei kujutanud ma ettegi, et mõni päev jääb mul kudumine või heegeldamine vahele. Istusime kasvõi liivakasti ääre peal, valvasime mu mängivaid lapsi, heegeldasime ja ajasime juttu.
Vahepeal alustasime oma maja ehitusega ja siis jäi aega vähemaks, aga suhtlesime ikkagi. Ta tundis huvi minu laste käekäigu vastu ja uuris alati kuidas neil läheb. Jäin varakult oma vanematest ilma ja mõnikord oli selline tunne, et ta oli neile ka natuke vanaema eest..
Oma majja kolides suhtlesime ikka aeg ajalt edasi ja tundus, et temale aastad üldse ei mõjunud. Ikka selline eatu ja tegutseja. Ega tal vist tänu oma iseloomule palju sõpru polnudki ja sellepärast ta otsiski minu perega kontakti. Meie olime harjunud tema käitumisega ja võtsime teda just sellisena nagu ta oli. Oma südames oli ta tegelikult ju sõbralik, aga võõrastele ei pruukinud see alati nii tunduda.
Meie suhtlus kadus umbes 5 aastat tagasi peale minu elu traagilist pöördepunkti. Jätsin maha kõik oma vanad sõbrad ja tuttavad. Alles eile nähes teda üle 5 aasta Nõmme turul, läksin rõõmsalt juurde ja tervitasin. Ma ei osanud seostada tema olekut teise inimese käevangus. Kujutasin ette, et ta on oma sõbrannaga lihtsalt turule tulnud.Välimuselt polnud ta eriti ju muutunud.
Tema küsimuse peale, kes ma olen, vastasin rõõmsalt, et nii vanaks pole ma ju nüüd ka ometigi jäänud, et mind ei tunne enam ära.
Selgus kurb tõsiasi.Oma järelejäänud elupäevi pidi ta veetma pimedana ja peaaegu kurdina. Kõrval oli tal abistaja sotsiaalhooldusest, kes teda juuksurisse talutas.Kirgliku käsitöö tegijana ei olnud tal enam mingitki võimalust. Isegi sellises abitus olekus tundis ta huvi kõigi minu laste vastu ja kõik nimed olid tal meeles. Lubasin lähipäevil talle külla minna, aga kindlasti pole see väga kerge samm.

