Tere kool.

Emme tead homseks oleks vaja töövihikute raha üle kanda ja siis söögiraha tõusis veel 10 eurot, sest me oleme ainuke 12 klass sellel aastal ja üldse selles koolis. Ekskursiooni rahade peale peaks mõtlema, sest me otsustasime, et sõidame selle aastal kuskile kaugemale ja korraga oleks see liiga suur summa ja siis hakkame iga kuu natuke sinna fondi koguma. Ja siis peaksime veel lõpuõhtu koha broneerima ja selle ära maksma, sest muidu on kevadel kõik kohad juba kinni ja me ei saagi sinna kuhu me tahame.
Appi, appi ja täna on alles esimene september.

Elu on ilus.

Praegu on just selline suvi, mis mulle on alati meeldinud.
Päikest, sooja ja palju erinevaid veekogusid enda karastamiseks, kuigi jah kui päris ausalt tunnistada siis veekogud on muutunud nii soojaks, et ega väga värskendavalt enam ei mõjugi,  aga pole  hullu. Ikkagi on hea ujuda ja esimest korda üle mitme aasta on mul tõeline puhkus. Oskasin oma puhkuse planeerida just õigele ajale ja terve imeline nädal on veel ees.
Need üksikud korrad, mis ma Klooga-ranna Noortelaagris tööl olen olnud ei lähe arvesse, sest need on kõik olnud nagu vahelduseks ja alati on hea vahepeal pisut lisaraha teenida. Eriti kui seal makstakse tõesti hästi. Ma ei teeni lasteaias terve päevagagi nii palju kui seal paari-kolme tunniga. Nii, et virisemiseks pole tõesti mitte kõige vähematki põhjust. Mina olen roosa ja rõõmus. Tegelikult vist ikka päris pruun. Lapselaps hüüab mind väikeseks neegriks, sest ma olen nüüd meie peres kõige lühem.

Selle kuu sisse on mahtunud pisut reisimist, grillimised sõpradega, paadisõidud Saadjärvel ja vanema tütre sünnipäev Läänemaal koos öise Ehmja mõisa varemete külastusega.
Päris põnev oli keskköööl siseneda mõisa keldrisse, kus valgust oli ainult nii palju, kui näitasid mobiilide taskulambid ja ümberringi lendasid nahkhiired.
Neljapäeval veel väike reis ja siis võib rahuliku südamega esmaspäeval väljapuhanuna oma tööaastat jälle alustada.

Miski pole enam nii kui enne, kuigi samas tunnen, et kõik on siiski just nii nagu kogu aeg minu elus on olnud. Hing rõkkab sees, aga vahel on ka hetki, mil maandun  jälle põlvedele ja ütlen, et siin ma nüüd olen. Lasen kõigest lahti ja ei hakka enam vastu.
Igal hommikul tõuseb päike ja ma tajun muutusi enda sees. Mida otsivad mu silmad või mida tahavad kuulda mu kõrvad? Hindan seda, et kuskil on olemas keegi, kes viib inimesi kokku ja lahku ning otsustab, et sellel korral oled sa selleks täiesti valmis. Sellepärast ilmselt saangi nüüd  tunda elus seda head, millest korra olen juba ilma jäänud.

Naabrinaine aga arvas, et ilmselt olen ma hoopis nõid.:D
Ta esimene laps pidi sündima jaanipäeval, aga veel 4 päeva hiljem kõndis ta vapralt oma suure kõhuga. Lohutasin siis teda, et 29 juunil sünnib tal poeg, kes kaalub 3.200 ja on 48 cm. pikk.
Sain 30 juulil sõnumi.

Meie poeg sündiski 29. Juuni kell 3.02 kaalus ka nagu sa ennustasid 3172 (sinu 3200) ja pikkus 49 cm. (sinu 48).No natuke võivad ju kaalud ka valetada.

Hommikune kohviaroom, värskete saiakeste lõhn, sinu  kallistus. Minu elus on palju ilusaid asju. Lõpuks ometi tunnen, et olen jõudnud õigele teele. Meil kõigil on oma lootused. Ma ei soovi palju. Ma ei taha ilmvõimatut.

Öös on viirastusi, öös on õudu.  Me jookseme läbi heina jõe poole. Ma oleksin Sind nagu terve elu tundnud. Eelmistes eludes ka. Sa oled mu Saatus.

Ma ei kujuta ette kui palju on maailmas neid inimesi, kes tunnevad ennast üksildasena. Ma mõtlen just neid, kes ei ole kunagi tundnud seda tunnet kui süda tõmbub igatsusest kokku ja sees pole seda õiget põlemise tunnet. Kui  hinge täidab tühjus ja lootusetus ning  peas keerleb ainult üks mõte kas see jääbki nii. 
Inimene pole loodud üksi olema. Ta vajab armastust. Päike võib üksi taevas särada, aga mitte inimene. 
Öeldakse, et soovidega peab ettevaatlik olema sest need...
Oleks kõik nii lihtne nagu mannavahu keetmine. Olen vist üks nendest, kes siiamaani mõtleb, et on olemas selline armastus, mida me võime raamatutest lugeda ja filmidest vaadata. Armastus, kus ületatakse kõik takistused, mis ei kustu kunagi.
Minu elus on palju asju, mis ei jäta mind kunagi külmaks. Süda jätab lööke vahele ja hinge tekib ärevus kui näen möödasõitvaid mootorrattaid. See oli üks osa minu elust ja tundub, et nii jääbki. Salmi osa on küll pisut erinev, aga refrään kordub. Mina olen igavene teine.

Imelik, et pidin enne nii vanaks elama, et jõuda aega mil   tunnen, et ma ei  ole mitte milleski kindel.
Aega, mil  sõidan nagu valgete purjedega purjekaga merel.
Aega, mil  olen lõpuks rahul ja samas ka nii rahutu.
Aega, mil kõik on ebakindel, aga ikkagi hakkan taipama, et mul on olemas minu vikerkaar.
Aega, mil tunnen, et  üks pilk ütleb rohkem kui tuhat sõna.
Aega, mil saan aru, et olen eriline  inimene mõne teise jaoks kõigi oma  erinevate nukkide ja lohukestega.
Aeg enda tundma õppimiseks võib kuluda muidugi elu lõpuni, aga täit sotti ei saa ikkagi.
Iseennast lugedes on nii, et iga kord kui arvad, et nüüd tunned ennast läbi ja lõhki, siis tegelikult avastad, et pole esikaanelt kaugemale jõudnudki.

Love kills.

Need sõnad oli keegi kirjutanud suurelt terviserajale kus ma rattaga sõitmas käin.
Ausalt öeldes olin ise ka hommikul suures masenduses. Pea lõhkus meeletult valutada ja paljas mõte kohvile ajas iiveldama.
Mõtlesin, et nüüd ongi just see koht käes nagu meil viimasel kooitusel räägiti.
Mõned inimesed pidid enne surma saavutama tohutu energia, muutuma väga toimekaks ja siis äkki totsti kokku kukkuma. Ma olen  juba tükimat aega tundnud, et  mul oleksid nagu tiivad selga kasvanud. Elu tundub nii ilus  ja kerge.
Õnneks aitas ühest peavalutabletist ja ikkagi tassist mustast kohvist.
Pesin puhtaks kõik teise korruse aknad ja kardinad, kaevasin selleks korraks jälle välja  hekialused naadid ja läksin rattaga sõitma.
Oleksin  ma ainult teadnud, et  pean jala koju vantsima, siis poleks ma nii kaugele kihutanud. 10 km kruusast teed, trahh,  põmm ning mina jalamees. Vedas vähemalt, et  ma ise ninali ei lennanud. Ega palju puudu ei jäänud ka. Minu selle suve lemmiku hõbedasest litritega jalavarju nina sai küll kannatada. Marssisin palavaga  kõik need 10 km tagasi hing täis, sest sihtmärgini jäi ainult paar km. Oleks  keegigi lohutanud ja pead silitanud, et pole hullu küll kõik saab korda, aga ei midagi.
Terve tagasitee püüdasin mõelda  ilusatele asjadele. Sellele, et varsti on teisipäev ja siis tuleb mees Soomest tagasi. Ja siis veel ühe 3 aastase tüdruku sõnadele, kes puges mulle sülle ja ütles, et ma olen nii armas ning mul on emme lõhn juures. Kuidas küll 3 aastased oskavad vahel nii hinge pugeda?
Põrutasin ratas käekõrval otse töökoja uksest sisse ja palusin korda teha.
Mehhaanik  ainult muigas kui sai teada mis juhtus ja arvas, et  on mul raske jalg, aga ratta kilometraazi vaadates  küsis kohe mitmes kett  on? Selgus, et  oleks pidanud  vähemalt viies olema, sest ühe keti eluiga on 1500 km ja peale seda hakkab juba hammarattaid sööma. Mul polnud sellest aimugi. Selleks korraks sain ratta ajutiselt korda, aga suuremaks remondiks panin aja kinni.