Palju õnne armas Eesti.


Kõikide elus juhtuvate asjade juurteni jõudes peame tunnistama, et meie elu koosneb juhustest ja valikutest. Saatus on see, kes nende  eest hoolitseb ja me ei saa siin kedagi teist süüdistada. Oma valikutes teeme  ise otsuseid ja selge on see, et valed valikud maksavad meile kätte.
Paar päeva tagasi töökaaslasega koos koju minnes hoiatasin teda, et ära marsi nii kiiresti. Tee on libe ja võid kukkuda.Ta ainult naeris ja ütles, et temal on nii head saapad ja pole sugugi libe. Kardan, et paar kuud läheb enne kui ta jälle tööle meie juurde tagasi jõuab. Loodan, et tal läheb hästi olukorda arvestades. Halvimal juhul ootab  operatsioon ja siis ilmselt läheb kauem.
Ebameeldivad ja halvad asjad lihtsalt juhtuvad. Oma valust ei pääse me keegi. Muidugi saame me ebaõnne  ka varjata. Kleebime näkku naeratuse ja arvamegi, et meie probleemid jäävad selle taha. Sageli ei taha me lihtsalt seda valu omaks võtta.
Ma ei tea kuidas mina elaksin selle tundega kui sul on jäänud ainult üks õlekõrs, millest kinni hoida. Ühel päeval võib juhtuda aga nii, et sellest enam ei piisa. Mis siis edasi saab?
Me kõik tahaksime õnnelikud olla, aga  asjad ei lähe alati meie tahtmist mööda. Me püüame täita kõik  eluunistused ja siis juhtub midagi, mis keerab kõik pahupidi.
Tegelikult ei tahtnud ma tänasel päeval sellest  kirjutada, aga vahel on vaja lihtsalt kõik südamelt ära öelda. Õnnetunne peaks peituma ju seal, kust sa ei igatse minna kuskile mujale  ja kõik on just nii siin ja praegu.

Eile oli  üleni pidulik päev. Alustasime  lasteaias kell 10. 00 Vabariigi 101 aastapäeva tähistamist. Nagu igal aastal olid  meil külas kaitseväelased, kes lastele oma tegemistest rääkisid. Saalis oli pidulik aktus ja pärast sõime kõik koos ühise pika laua taga.

Õhtul olin ma kutsutud Lennusadamasse Mihhail Kõlvarti vastuvõtule.
Päeva lõpus käis  korra küll selline tunne läbi, et ega ei viitsikski minna linna teise otsa. Nii mõnus oleks koju jääda reede õhtut nautima.
Aga kui auto lausa treppi sõidab ja kohale viib siis pole  raske kõpskingad jalga panna ning kasvõi paljast uudishimust  vaatama minna.
Uksel kontrolliti kutseid ja edasi ulatati pihku juba klaas kihiseva šampanjaga ning Mihhail  Kõlvart tuli isiklikult klaase kokku lööma.
Toidulaud oli rikkalik ja meile laulsid Uku Suviste ning Anne Veski.
Anne oli järjekordselt nii särav ja lustakas. Peo lõpus läkski seltskond juba nii hoogu, et rahvas hakkas tantsima.
Väga vahva ja armas õhtu oli. Tänud korraldajatele.

How old would you be if you did not know how old are you?

Nii palju siis selle aasta sünnipäevast.
Ausõna ei tunne ennast veel nii vanana ja tegelikult kui päris aus olla, siis ajab päris naerma.


Usun, et paljud on kunagi tundnud, et elu on nii ilus ja kõik on kuidagi nii hästi.See tunne on just selline, et tekib lihtsalt hirm seda kaotada ja usud, et varsti juhtub midagi halba. Kindlasti selleks, et kõik saaks jälle hea olla peaksimegi vahepeal sopas suplema ja siis jälle tundma seda tunnet, et nüüd on kõik hästi.
Nii mõtlesin minagi, et elu on nii ilus. Kodus on  hea olla ja  isiklik elu on korras, tööl on vahva, aga jah mure ühe inimese pärast tumestab seda rõõmu. Ärkad öösel suure südamevaluga ja lihtsalt ei oska olla.See närib nagu uss õuna ja sa ei saa sinna midagi parata.Sinust ei olene midagi ja sa ei saa ka kõige parema tahtmise juures midagi muuta. Ainuke,mis aidata saaks oleks  aeg, aga palju seda antud on, seda ei tea mitte keegi.

See tunne võib omajagu paanikat tekitada. Mõtled küll, et alles nii vähe aega on möödas ja maailmalõpp pole kaugeltki veel käes. Palju hullem võib veel ees oodata ja  vaja on varuda kannatust. Alati võib tulemus olla positiivne kui sellesse lihtsalt südamest uskuda. Inimene avab lihtsalt silmad ja imestab, et kuidas see sai juhtuda just minuga?Millisel hetkel see valu ja nukrus just minu sisse hiilis?
Muidugi oleks targem mõelda just nii,et nüüd aitab. Möödas on ainult aasta ja kõik pole veel kadunud.Kõik ilus on alles ees, aga jah...Oleks see kõik nii lihtne.Vähemalt lootust pole veel keegi võtnud ja ühel ilusal päeval saab kõik korda.Raske on tegelikult inimest lohutada kui su endagi usk pole enam nii kindel, aga ma teen oma parima .

Vahepeal on nii palju vahvaid sündmusi mu elus mööda läinud, millele mõeldes on ainult positiivsed emotsioonid, aga kõigest kirjutada lihtsalt ei jõua.
Lapsed kinkisid meile sünnipäevaks varietee piletid ja see oli tõesti sündmus, mis on kaua veel südames ja hinges. 
Seda tunnet  kui saalis kustub valgus, süttivad tuled ja lavale astuvad varietee artistid peab ise kogema, et tõelist naudingut mõista. Nende kostüüme, nägusid ja liigutusi vaadates ununeb kõik muu.Neid vaadates tekib tõesti tunne, et elu on ilus, täis õnne ning tuleb elada just selles hetkes. Minule jättis see show küll kustumatu elamuse. Imetlesin nende pakatavat tantsu energiat  ja nägusid, mis olid täis õnne..Ei ole kindlasti kerge nii kõrgetel kontsadel selliseid graatsilisi liigutusi teha. Esindatud oli nii klassikaline kankaan kui ka moderne tants. Erilise tunde jättis  tants Ravelli Bolero saatel. Väga huvitav kostüümi valik ja liigutused. Seda oleks tahtnud veel nautida.
Söögid olid samuti viimase peal. Nautisime igat käiku ja kõik oli nii paigas ning täiuslik.

Ruunaweres.

Mida kinkida mehele 53-daks sünnipäevaks?
Teadagi mida-romantikapakett koos minuga loomulikult.
Kohaks valisime Ruunawere ajaloolise Postipoiste maja koos privaatsauna ja kaminaga.
Reede hommik oli päris tuisune ja teeolud jätsid kõvasti soovida, aga see ei heidutanud meid. Hakkasime aegsasti sõitma ja jõudsime kohale pisut  enne õiget aega.
Pererahvas oli väga lahke. Meid juhatati kohe restorani ja pakuti kohvi seniks kuni kõik toimetused lõpuni valmis saavad.
Maja oli hubane ja väga armas.
Saun oli kuum, kaminas põles tuli ja toas põlesid küünlad.
Erilised hetked põleva kaminaga majas viivad mõtted alati eemale. Nii hea ja rahulik oli lihtsalt olla ning mõelda, et täna ei pea mitte midagi tegema.
Kell 19.00 ootas meid 2- käiguline õhtusöök restorani poolel. Sai valida kala, liha ja kana vahel.
Selle oleks võinud tellida ka meie majja, aga väljas oli nii ilus ja muinasjutuline, et otsustasime ikka ise kohale minna. Seda enam, et polnud sugugi pikk maa minna.
Vahepeal imetlesime ka ümbrust. Kõik oli mattunud koheva lume alla ja tulede taustal sätendas kogu ümbrus.
Restorani poole peal näidati meile ka ajaloolist mantelkorstent. See oli tõesti võimas ja vägev.
Õhtul nautisime sauna ja  veemõnusid. Ei mäletagi millal viimati sain suures vannis liguneda ja vahuse kuumas vees lihtsalt aega surnuks lüüa.
Hommikul ootas meid rikkalik hommikusöök koos väikese hiirekesega, kes jalutas julgelt laudade vahel ja ei teinud meist väga väljagi.
Kindlasti soovitan seda paketti kui tahad  natuke argirutiinist välja ja koos kaaslasega meeldivalt aega sisustada.

Edasi sõitsime jälle Lätti. Mu lõngatagavarad olid jälle otsakorral ja ma pole kuskil mujal nii head ja soodsalt lõnga osta saanud.
Läti võttis meid vastu päikesega ja mis kõige imelikum-peaaegu lumeta.

Head uut.

Seda aastat on olnud alles 3 päeva, aga juba on jätkunud vihma, tormi ja päikest.

Tundub, et just selline, kuhu kõike jagub see aasta tulebki
Horoskoop lubab mulle, et tuleb põnev aasta pidevas liikumises. Saan isegi oma kuldkala, kes täidab kõik soovid ja unistused 150 protsendiliselt.
Mida sa hing siis ikka rohkem oskakski soovida kui kõik sulle jalge ette tuuakse?

Üks kõige suurem soov ongi juba täitunud.
Eile sain tagasi oma paarilise, kellega oleme koos töötanud üle 20-ne aasta.
 9 kuud on päris pikk aeg. Eriti veel siis kui sa ei teagi täpselt, mis sind ees ootab ja millega see kõik võib lõppeda.
Mingid hirmud jäävad kindlasti südamesse, aga usk, lootus ja armastus ei kao sealt kusagile. Need on alati olnud ja jäävad ka.
Ennekõike usub inimene siiski iseendasse. Usub ka inimestesse, kellest  ta arvab, et võib neile rasketel aegadel toetuda.
Alles keerulistel aegadel saame me aru, mis meis on rajatud liivale, mis kaljule.Ilma usu, lootuse ja armastuseta oleme nagu kõrred tuule käes. Ainuüksi lootmine annab jõudu minna edasi läbi eluraskuste ja olla õnnelik muredest hoolimata.
Mina usun südamest, et nüüd ei muutu enam midagi ja kõik jääbki nii.
Eilne päev oli just selline nagu meil on alati olnud. Usaldus, teineteise mõistmine, ühised eesmärgid ja muidugi koostöö.
Alati polegi sõnu vaja, sest usk, lootus ja armastus on kõige olulisemad. Miks muidu siis öeldakse, et lootus sureb viimasena.

  

Tegijal ikka juhtub.

Mõned asjad siin elus ei muutu vist kunagi. Tundub, et sellest hakkab juba meie pere traditsioon saama.
Hommikul FB mälestusi vaadates nägin pilti, kus mu noorem poeg oli karkudega.
Mäletan seda vana-aasta ööd hästi. Läksime öösel jäätmejaama mäele kelgutama. Ronisime kõik üle aia, tuju oli nii hea ja sealt mäelt sai pika ning kiire sõidu.
Noorem poeg oli endale veel oranzi kiivri pähe pannud ja ütles, et ohutus kõigepealt. Mina naersin, et sinu puhul ei aita ilmselt kiiver ka, sest sul juhtub alati midagi. Ilmselt oleksin pidanud suu kinni hoidma, sest sealt ta kihutaski täie hooga vastu tuulutustoru. Põlveliigese side sai kannatada. See oli omaette ooper kuidas me teda üle aia tagasi vinnasime ja kelguga koju vedasime. Ta on ju  meie peres kõige pikem.Temale tegi see muidugi ainult nalja. Kargud ja kips ei takistanud teda mitte milleski. Järgmisel päeval sõitsime juba  Haapsallu ja käisime haiglas vanatädi vaatamas.Seal toodi talle kohe ratastool ja taheti arsti vastuvõtule sõidutada. Arvati, et trauma on alles juhtunud.
Paar aastat hiljem õnnestus tal jälle jõulude paiku varbaluu ära murda.
Ega ma väga ei imestanudki kui  minia mulle helistas ja küsis kas mu kargud on veel alles.
No loomulikult minu noorem poeg oli jälle oma jõulud eriliseks teinud.

Detsembrikuumuses.

Järjekordselt hakkab üks aasta läbi saama.
Mis seal salata-minu jaoks oli see ilus aasta.
Suvi oli just selline nagu mulle meeldib. Muidugi natuke vihma oleks võinud ka olla, aga aed oli ikkagi õisi täis ja tomatisaak  päris suur.
Sõitsime läbi enamuse Eesti linnadest, vaatasime üle kõik paremad filmid, käisime kontserditel.
Kui enamik käib Lätis alkoholi ostmas, siis mina avastasin seal väga vahvad lõngapoed. Pole kunagi nii palju lõnga korraga ostnud, aga kogu aeg oli selline tunne, et kõige ilusam jääb veel ostmata. Sellepärast käisimegi Lätis mitu korda. Muidugi on seal ka meie lemmik restoran, kus on väga maitsvad söögid, hinnad odavad ja teenindus väga sõbralik ning  kiire. Kõige toredam on veel see, et meie väike laud on alati vaba.
Filmidest jätsid mulle sügava mulje "Täht on sündinud" ja "Bohemian Rhapsody".
Käisime mõned aastad tagasi ansambel Queeni kontserdil Lauluväljakul ja see tunne tuli jälle  meelde. "Täht on sündinud" vaatasime viimast seanssi ja öösel läbi jõulutuledes linna jalutades ning Lady Gaga imeilusaid laule meenutades oli nii hea ja rahulik olla. Ma ei ole kunagi enne tema laule eriti kuulanud, aga nüüd sain endale uue lemmiku juurde.

Hüvasti jätsin ka oma patsiga. Juuksuris ehmatasin isegi kui juuksur mu juuksed laiali laotas kui pikad nad tegelikult olid. Igapäevases kiiruses pole vahel aega pisiasju märgatagi. Siiamaani kahetsenud pole. Vähemalt ujulas on kergem  ja lihtsam käia

Muidugi ei jätnud sellel aastal lapsi külastamata ka Pääsküla päkapikud.
Kui nüüd kõik korrad kokku lugeda, siis 10 tuleb mul ikka täis.
Keerulisemaks läheb hoopis sõiduvahendi valimine. Sellel  aastal siis kepphobused. Ajas ikka ennast ka naerma, aga kõik aiakärud ja muud lisandid on läbi proovitud. Järgmisel aastal siis ehk jalgrattad.






Laste jõulupidu oli  pisut teistsugune. Kuna nad on veel päris tillukesed, siis otsisime sellist varianti, mis neile meeldiks ja kus nad ise ka pisut osaleda saaks.
Olen oma pikkade tööaastate jooksul kõiki tegelasi mänginud, aga nukuteatris osalesin küll esimest korda. Muidugi jälle karuna, aga võtan ka kõigi näitlejate ees mütsi maha, sest pole sugugi lihtne kätt pikka aega üleval hoida. Vahepeal lausa kahte kätt, sest tegelasi oli palju ja meid ainult 3.Lastele väga meeldis sest nende naerukilkeid oli kogu aeg kuulda.








Akna taga käib meil iga päev oma orav. Vahel võtab sõbrad ka kaasa. Lapsi ta ei karda ja laseb ennast imetleda igast küljest. Kui pähklid ja seemned on otsas, siis sööb hea meelega ka õuna.

Avastasin, et leiva küpsetamine on tegelikult nii lihtne ja saad teha just sellist, mis perele maitseb. Eriline boonus on leivalõhn, mis tervet maja täidab. Poest pole enam ammu ostnud. Seisab kaua värske ja koorik on meeldivalt krõbe.

Siimu näol saime endale uue klaverivirtuoosi.
Ehmatasime ennast peaaegu poolsurnuks kui keset ööd keegi äkki klaverit mängima hakkas.
Muidugi oli kaas lahti ununenud ja tema siis proovis oma andeid. Tundus, et see meeldis Siimule ka, sest teda ei häirinud kui ma tuled põlema panin ja pilti tegin. Edaspidi kontrollime ikka, et kaas oleks kinni.





Ah jaa. Kõige tähtsama oleksin peaaegu unustanud. Meie suur pere saab täiendust. Varsti on meid siis juba 14.See, kuidas mulle sellest jälle teada anti,  on omamoodi jutt. Mulle väga meeldib kuidas mu minia mind üllatada oskab.
Igal aastal mõtleme, et kus me siis sellel aastal jõulud koos vastu võtame. Valik on muidugi suur, sest mu lastel on kõigil oma majad ja ruumi on küllaga. Hinge läks  minia soov ja ma loodan, et see traditsioon jääbki meie perre nii kauaks  kuni mina elan. Nimelt arvas ta, et kuna meil on  kokkuhoidev pere, siis ta sooviks, et nende esiklapsele jääks alatiseks meelde see traditsioon, et jõulude ajal on ta alati vanaema juures oma issi lapsepõlvekodus vanaisa ehitatud majas. See oli tõesti nii armas, et võttis lausa silma märjaks.

Mida siis teile soovida kallid sõbrad uueks aastaks?
Kui kõik oleks elus  nii lihtne ja ilus, siis oleks igav.

Ehk siis juba need soovid, mis keegi tark on juba välja mõelnud sest nendel on tõetera sees.

Kohtumiseni uuel aastal.

Pühapäevaselt.

Olete tundnud seda tunnet kui ärkate hommikul, teete silmad lahti ja ümberringi  on veel nii pime.
Vaatate kuidas teie elukaaslane nohisedes teist külge keerab, aga teie peas juba mustmiljon plaani keerleb. Haarate oma spordikoti ja tormate ujulasse.
Ujulas valitseb veel tühjus. Ainult üks varane ujuja jagab sinuga basseini. Taustaks laulab Bryan Adams ja sa tunned, kuidas rahu ning  energia sinusse iga tõmbega järjest  rohkem sisse voolab.
Siis veel mõnus pooltund leilisaunas ja sa oled nagu uuesti sündinud.
Kahe tunni pärast koju jõudes avastad, et elukaaslane polegi veel ärganud. Suudled teda äratuseks ja ta teeb suured silmad:"Kust sina kalla nüüd tuled?"
"Paradiisist, ikka paradiisist."
Ja sa tead, et sul on ees veel pikk
ilus päev.