teisipäev, 12. juuni 2012

Üks asi on öelda, teine asi on uskuda.

Sõbraks ei sünnita, sõbraks kasvatakse. Üsna kummaline tunne on kui seisad vastamisi tõelise kurjusega. Eriti õudne on see veel siis, kui tuleb 4 aastase suust. Põsed hakkavad pisut õhetama ja sa tunned kuidas hirmusegune tunne mööda keha laiali valgub. Järgmisel hetkel võtadki kurjuse olemasolu teadmiseks. Sa võid karta ja peljata ning selle teadmisega elada, aga see on nagu vari, mis tekib siis, kui päike paistab. Kui poleks päikest ja headust, kas siis poleks ka kurjust?
Eile õues olles märkasin, et üks poiss nuttis. Nutu põhjust uurides selgus täiesti uskumatu lugu. Teine meie rühma poiss oli ähvardanud talle koju tulla ja kogu nende raha ära võtta. Kaasa oli lubanud võtta noa ja  sellega ta ema ära tappa. Enne tapmist veel silmad välja torgata. Uskumatu kust võtavad 4 aastased sellised koledad fantaasiad. Meie täiskasvanud ei võtaks seda muidugi ähvardusena, aga lapsed võtavad  asju teisiti. Nad usuvad südamest ja nende hirm on täiesti põhjendatud. Kindlasti ei saa sellist käitumist toleerida. Fantaasia fantaasiaks, aga kuskilt läheb läbi ka piir. Väike inimene on nagu käsn, kes imab kõik endasse. Pärast on väga keeruline seda sealt välja saada. Kui väike laps sõpra ähvardab, siis võibki ta kõike seda tõsiselt mõelda ja ise seejuures naerda, sest ta ei saa ise aru, kui tõsised tema teo tagajärjed oleksid. Paljudes peredes on loomulik, et lapsed vaatavad koos täiskasvanutega märuleid ja krimisarju. 4 aastane ei ole võimeline ise veel  oma sõnade eest vastutust võtma. Meie peaksime neid selles aitama, aga kõige kurvem on asja juures see, kui vanemad ei näe selles probleemi. Kui see ongi nende peres tavapärane, et teistesse nii suhtutakse, siis ei aita mitte miski. Ema ei olnud nõus oma lapsega isegi mitte sellel teeemal vestlema, sest ütles, et ei taha oma last rohkem traumeerida. Teine  laps oli saanud aga tõelise šoki ja ei suutnud tükil ajal rahuneda.
Täna oli meil väike armas kevadpidu kuhu kahjuks see poiss ei jõudnudki. .Loodan südamest, et ta saab sellest üle ja tuleb varsti jälle rõõmsalt meie seltsi mängima.
    



9 kommentaari:

  1. Küsimus on selles, kas kurjus on geneetiline või omandatud-õpitud?

    VastaKustuta
  2. Tõesti väga kummaline, ei tahtnud traumeerida paha teinud last, just nimelt selle ema kohus oleks olnud õigele teele juhtida oma võsu. Aastate pärast võib selline lõpetada kohtusaalis kui keegi teda õigele teele ei juhi.

    Hellele, kas geenetilist kurjust on olemas.

    VastaKustuta
  3. Elviina, seda ma küsingi, kas on olemas. Kui on olemas näiteks enesetapu geen (vabandust!), kurbuse, sõltuvuse ja tont teab veel mille geenid (igasugused haigused on nagunii ju geneetilise päritoluga, teadus geneetika), siis ....no ma ei tea. Tahaks uskuda, et inimlaps sünnib valge lehena, aga nii see vist paraku pole. Teine konkureeriv väide on, et oleme see, mis sisse sööme:)
    Huvitav teema!

    VastaKustuta
  4. Ma ei usu, et see kurjus on geneetiline. Pigem ema on oma lapsest suures vaimustuses ja usub, et kõik, mida ta teeb on ainuõige. Poisisl on ema näol suur kaitse ja tihti eirabki ta meie rühmareegleid just ema nähes ja ema suhtub sellesse huumoriga. Teistele haiget tehes ei tunne ta kunagi süümepiinu ega kahetsust vaid ta näol on hoopis üleolev muie.

    VastaKustuta
  5. Veel viimane küsimus! Aga miks ta tahab teistele haiget teha? Ega mitte ometi selle pärast, et ema teda kaitseb? Kõik emad ju kaitsevad oma lapsi.

    VastaKustuta
  6. Lugesin just paar päeva tagasi Toomas Pauli esseed, kus ta väitis, et enamus asju on meile ikka sündides kaasa antud. Austan seda meest ja tema üllitisi väga, aga ei suuda seda siiski täiesti uskuda. Muidu poleks ju üldse mõtet kasvatusel, seadustel, reeglitel. Aga selline kurjus nii väikeses lapses tekitab tõesti õudust ja ema käitumine tõsist hämmingut. Ma ei tahaks sellest lapsest kasvanud inimest mitte kunagi kohata.

    VastaKustuta
  7. Aga ongi ja vahel ka nii, et mõni laps juba aastasena lööb teisi, teeb teistele haiget. Öeldakse, et arenguetapp. Aga mõni teine jälle ei tee, võetakse mänguasi ära, tema on õnnetu, aga ei lähe ruskiad püsti "oma" kaitsma. Ja vaevalt, et päris pisikesi kodudes lööma õpetatakse. Kuskilt "sisesmusest" see siiski ju tuleb.

    VastaKustuta
  8. Minul on väga kange iseloomuga lapselaps, kes ei kõhkle enda eest seismast. Mõnikord ta lööb teist last, kui see tahab võtta midagi tema oma, isegi kui ta parasjagu ise sellega ei mängi. Aga sellist sorti ähvardamist kurjusega pole ma küll kunagi kuulnud ega ole kasvatajad tema kohta kaevanud. Kui nad ongi öelnud, et ta täna kedagi lõi või teistele haiget tegi, siis alati oleme küsinud, miks sa nii tegid ja selgitanud, et ei tohi. Kusjuures, ma ei uskunudki, et see toimib, aga ta on aastaga palju mõistvamaks ja sõbralikumaks muutunud.

    Mingisse kurjuse geeni ma küll ei usu. On aktiivsemad lapsed, dominantsemad isiksused, kehvema närvikavaga lapsed, kes kaotavad kergemini kannatuse. Aga see juhtum viitab minu meelest kodustele probleemidele, perevägivallale või muudele ähvardustele või kurjuse ilmingutele, mida üks vanematest või pereliikmetest on korduvalt ette näidanud.

    VastaKustuta
  9. Haiget teeb ta täiesti märkamatult. Ta ei jäänud kaua aega mitte kordagi vahele. Lapsed kurtsid, et ta lööb, aga see toimus alati märkamatult. Ta ise salgas loomulikult kõik maha ja ütles, et pole midagi teinud. Hakkasime teda pidevalt jälgima ja tõesti lastel oli õigus. Ta lihtsalt läks ja lõi ja oli selline tunne, et ta sai sellest rahuldust. Alati ei pidanud põhjustki olema.Ema on arvamusel, et kindlasti on kõik teised teda enne löönud ja tema lihtsalt kaitseb ennast. Ema jutu järgi ta just õpetab poega, et ei tohi vastu lüüa.Teine probleem on sülitamine. Kui lüüa ei saa, siis sülitab.
    Ma ei arvagi, et lapsed peavad alati olema kukupaid ja, et riidu ning konflikte üldse ei eksisteeri. Ikka tuleb vahel löömist ja lükkamist ette, aga teised on aru saanud ja lubanud, et enam nii ei tee ja tõesti on meie rühma lapsed väga sõbralikud.Meie lapsed on erineva vanusega. Nooremad on alles kolmeseks saanud ja kõige vanem läheb sügisel kooli.
    Muidugi võib põhjus olla ka vanemate lahutus, aga samas on see 2 aasta jooksul kaheksas pere, kes lahku on läinud. Eks lapsed võtavad asja erinevalt.

    VastaKustuta