reede, 10. mai 2013


Julge pealehakkamine on pool võitu.

Tütrel käivad tihti sõbrad külas ja loomulikult ka kohvitatakse. Olen sellega juba harjunud, et kohv on meile esmatarbe kaubaks saanud. Isegi joon paar korda päevas, vahel ka rohkem.
Ühel päeval saabus tütre klassiõde kohvipakiga ja teatas, et tema ema oli käskinud tuua. Täna saabus juba teine.:D Paar pakki  kohvi nädalas on loomulikult päris suur kogus, aga siiamaani oleme hakkama saanud. Lubasin homseks nimekirja koostada enim vaja minevatest toiduainetest. Tänasest pole mul siis enam poodi asja.

1 kommentaar:

  1. He -he-heh . Tore ju. See oli töesti viisakas samm. Mul käis ka eelmine kuu sõbranna külas ja tõi kohvipaki. Ütles, et on nii tihti minu pool kohvi joonud. Noh võtsin vastu, eks siis viin järgmine kord talle midagi head . Ausalt öeldes, kui elasin Eestis (peost suhu ) siis otsustasin ka (kõvasti enne läbi möeldes), et kui mulle tuleb keegi külla ja toob midagi kaasa, siis katsin ka lauakese ja pakkusin mida oli pakkuda . Kui aga inimene tuli tühjade kätega -siis enam lauda ka katma ei hakanud, istusime niisama käed rüpes. Ise ei läinud kunagi külla tühade kätega, aga sain aru, et minu poolkäis mõni tegelane lihtsalt söömas ja joomas,kui teadsid et ma alati pakun midagi head ... aga mul oli kaks teismelist last toita. Sellepärast ei pidanudki ennast ebaviisakas, et midagi ei pakkunud.

    VastaKustuta