Minu armsale fännile.

Notsu: “Nii hea, et me üksteisel olemas oleme!”
Puhh noogutas.
Notsu: “Kujuta ette: mind ei ole, sina istud siin üksinda ja pole kellegagi juttu ajada.”
Puhh: “Aga kus sina siis oled?”
Notsu: “Mind ei ole.”
“Nii ei saa olla,” ütles Puhh.
“Mina arvan ka nii,” ütles Notsu, “aga no kujuta ette, mind ei ole. Sina oled üks.”
“Miks sa mind kiusad?” vihastas Puhh, “Kui sind ei ole, ei ole mind ka. Said aru?”

Tänase postituse tahaksin tegelikult pühendada oma suurele fännile.
Me pole Sinuga küll kunagi kohtunud ja sõnagi vahetanud,aga see on nii armas kuidas sa mind kirjeldad ning  paljud asjad olid mulle endalegi siiamaani veel teadmata. Sinu 2 sisukat kirja oleme  tähelepanelikult läbi lugenud ja ootame põnevusega järge.
Tore, et sulle mu mõlemad blogid meeldivad ja loed neid ikka jätkuvalt, et minu eluga kursis olla.
Alice blogi pole kahjuks päris. See on suuremalt jaolt minu fantaasia ja õnnelik lõpp on veel kirjutamata, aga mu elukaaslane lubas mind selle lõpetamisel aidata nii, et varsti... 
Tahan sind südamest tänada, sest Su kirjad toovad meile alati rõõmu ja teevad tuju heaks.
Ühte tahaksin Sulle küll lõpetuseks öelda, et usaldus on suhte peamine alustala ja tugevad suhted on just sellel rajatud. Ma ei oskagi öelda, mis Sind vaevab kas madal enesehinnang või ebakindlus praeguses suhtes, aga usu piisavalt naeruväärseks oled Sa ennast juba teinud küll.

Homme pane ennast soojalt riidesse, sest külm on tulemas ja kirjuta meile varsti jälle.