Reedene targutus.

Töönädal sai jälle läbi ja ees on ootamas mõnus nädalavahetus  paljude plaanide ja üritustega.
Küll aeg ikka lendab.
Alles sai aasta alata ja varsti juba pool esimesest kuust möödas.

Oma arust olen avatud ja rõõmsameelne inimene. 
Usun ja ootan inimestelt alati parimat. 
Olen kindel, et igas inimeses ja olukorras on alati ka palju positiivsust.
Aastatega on tulnud ka inimeste tundmine. Alateadlikult tahaksin vältida neid, kellest pole midagi head oodata, aga alati see ei õnnestu ja pole ka minust sõltuv.
Usun, et isegi terves maailmas pole inimest, kes poleks kokku puutunud õelutseva inimesega.
Ilmselt ei aita siin ka minu siiras usk, et kõik inimesed on enamasti oma olemuselt head.
Vahel tahaks mõnele  lihtsalt otsa vaadata  ja ta peegli ette saata.
Ei teagi, mis põhjustab vaenulikkust ja ärrituvust? 
Kas tõusevad hommikuti vasaku jalaga voodist või usuvadki siiralt oma väljamõeldisi? 
On  iseendaga pahuksis  või on mõne teise inimese käitumise pärast enda elus tujust ära? 
Nad ei suuda ennast kõrvalt vaadata ja arvavad, et nende elu pettumistes on kõik teised süüdi ja elavad ennast teiste peal välja.
Ometigi ei  saa ju süüdistada selles teisi kui ise oled valinud oma ellu vale partneri või tunned hirmu tuleviku ees või mingi sündmuse kordumise ees.
Meil kõigil võib ju olla hetki, kui tunneme, et seal tunneli  lõpust ei paistagi valgust ja kui paistab, siis võib see olla hoopis möödakihutav rong, aga elu tahab elamist. 
Sama palju kui on kurbust, on ka rõõmu ja see tuleb sealt lihtsalt üles leida.
Negatiivne mõtlemine,kadedus ning halb tuju tekitavad ainult halba juurde.