1 aasta ja 10 päeva.

Just täpselt nii kaua võttis aega, et viimane hirm  seljatada.
Kriisid sunnivad meid seisma silmitsi nõrkuste ja hirmudega ning vahel läheb päris kaua aega, et kindlustunne jälle tagasi saada.
Öösiti nägin unes, kuidas ma rattaga kihutan ja mitmed korrad oli kiusatus  proovida. Millegipärast lükkasin kogu aeg ikka edasi ja otsisin vabandusi. Sain aru, et tegelikult polnud ma selleks veel päris valmis.
Teadsin ka, et kui ma sellest tundest üle saan ja esimest korda proovin, siis ei hoia ilmselt miski mind enam tagasi.
Neljapäeval läksin töökaaslasele  külla ja meil oli vahva naistekas.
Koju jõudes avastasin, et mees oli mu ratta keldrist välja toonud, selle läikima nühkinud, õlitanud ja kummid täis pumbanud. Õnneks oli see minu hea Cube, mitte see millega ma kukkusin.
Kuigi aeg oli juba hiline, läksin ma siiski proovisõidule. 
Täna tegin juba pikema 40-ne km ringi ja tunnen ennast täiesti kindlalt. Uskumatult hea tunne oli jälle oma metsaradadel sõita ja tuttavaid kohti avastada.
Hirmul on alati suuremad silmad kui asi tegelikult väärt on.Tuleb lihtsalt oma julgus kokku võtta ja uuesti proovida.
Edaspidi sõidan jälle üksi, et ei tuleks selliseid olukordi nagu aasta tagasi.
See õnnetus näitas  kui palju on tegelikult neid, kes minust päriselt hoolivad ja minusse usuvad. Ilma nendeta oleks kindlasti mu taastumine palju kauem aega võtnud. Suur abi on loomulikult ka ujulast, kuhu ma püüan 4-5 korda nädalas jõuda. Ilmselt on nüüd kõik mu soovid täitunud ja enam ei oskagi midagi tahta.Mu elus on kõik olemas, et ennast hästi ja õnnelikult tunda.
Omamoodi tõepõhi on  ka ütlusel, et kõik mis teisele halba soovid, tuleb sulle endale ringiga tagasi.
Ainult üks inimene naeris minu üle ja tema perekonnas juhtus sama asi. 
Isegi jalg on sama.Kuidas ja miks see juhtus on muidugi iseküsimus.


Vaatamata kuivale on mu aed õisi täis.Tomatid on ka juba päris suured ja jaanipäevaks saab kindlasti esimesi proovida..