Absurditeater.

Laupäev 07 mai 2011.

Helistas klassivend ja küsis, kas ma tahan natuke naerda. No mis sai mul selle vastu olla. Head nalja tahan ma alati kuulata.
Klassivenna naine oli töölt koondatud. Ei saanud aru, kus siin see naljakoht oli. Klassivend ütles, et kuulaku ma edasi, nali alles tuleb.
Naine oli muidugi ennast töötuna arvele võtnud ja teatud aja tagant käis ennast näitamas ning uusi tööpakkumisi vaatamas.
Ühel järjekordsel külaskäigul pakuti talle koolitust. Loomulikult võttis ta selle vastu. Siit tulebki nüüd see naljakoht. Koolitusel oli peale tema veel hulk keskealisi mehi ja naisi ja esimese asjana õpetati neile kuidas voltida paberist rahakotte. Moraal oli selles, et nad ei unustaks, et elu pole ainult meelakkumine ja, et nad ei muutuks tegevusetusest laisaks. Päeva lõpuks leidsid need sajad paberist rahakotid ennast muidugi prügikastist.
Kangesti meenutab see mulle minu tööpäeva lasteaias. Seal on paberist rahakoti voltimine oma kohal, aga kas ka igapäevases elus täiskasvanud inimestele?

Väikesed paharetid.


Neljapäev 05 mai 2011

Saan aru küll, et kõik päevad pole vennad, aga volbriöö on ju selleks korraks ometi möödas ja kõik väikesed nõiad on minu meelest ka koju lennanud. Täiskuud ju ka praegu ei ole, mis sunniks lapsi imelikult käituma.
Terve nädala on nad olnud kuidagi rahutud. Meie väikeste armsate naerusuude asemel on terve rühmatäis Nukitsamehi, kes kaklevad, kaebavad, porisevad ja torisevad. Mitte kuidagi ei mahu rühmaruumidesse ära. Tundub nagu kõigil oleks peas mitu suud ja kõik need ajavad lõpmatult tühist jorinat välja. Kõrvade asemel on aga tühjad kohad. Mitte ühtegi keeldu, käsku, ega palvet ei jõua sinna.
Õnneks on praegu paar tundi vaikust. Kõik magavad nagu väikesed inglid. Ilmselt aga koguvad jõudu, et õhtul uuesti otsast peale alata.

Kumb on õrnem sugu?


Laupäev 30 aprill 2011.

Ma ei saa aru, miks öeldakse alati, et naised on õrnem sugu. Isiklikult kalduks ju arvama, et see oleks loogiline, kui seda oleksid naised, aga tundub siiski, et ma eksin.
Peale 2 päevast 25 inimesele mõeldud salatite hakkimist, küpsetamist, lõikumist keetmist ja segamist otsustasin lõpuks ka endale mõnusa olemise teha. Noorema poja sünnipäeva seltskond pidulikult Hiiumaa poole saadetud ja majas jälle lõpuks kord ja vaikus. Keetsin kannutäie kohvi, asetasin taldrikule mõned seenepirukad, mis ma olin näpanud sünnipäeva hõrgutistest, panin selga päevitusriided ja läksin koos mehega aeda päikest nautima.
Mees muidugi fliisi ja pikkade pükstega. Paari tunni pärast sain mina ilusa pruuni jume, aga mu mees tervelt 3 asja korraga: nohu, köha ja palaviku.
Äkki oli see mehe poolt hoopis kavalus, sest mul oli plaanis täna veel 2 korrusetäit 3 meetrisi aknaid pesta. Osa kardinaid juba lehvivad rõõmsalt tuules.

Nõidade pidu.

Reede 29 aprill. 2011.

Selles, et nõiad natuke varem kui just Walpurgi ööl ja Blocksbergi mäe asemel meie lasteaeda jõudsid, mina küll süüdi ei ole, aga ometi natuke nõidust ja segadust aitasin küll seal korraldada.
See on meie lasteaia iga aastane traditsioon, et sellel päeval teeme lõket, küpsetame viinereid ja tantsime nõiatantse. Mingi ime pole siis, et vihma asemel hakkab taevast komme sadama ja vihmausside asemel viinereid. No kui nüüd ausalt üles tunnistada, siis selles olin ma küll täitsa suur süüdlane, aga seda rohkem nalja sai ja mõne pildi peal kohe näeb inimene tõeliselt hea välja ja sinna ei saa mitte midagi parata. Vähemalt üks hea eelis on lasteaias. Kunagi pole muret ei peoriiete, ega meigi pärast. Alati kena särav ja kordumatu.

Tütre juures Läänemaal.

Laupäev 23 aprill 2011

Kuna väimehel oli ümmargune sünnipäev, siis otsustasime jüripäevaks tütre juurde Läänemaale sõita. Muidugi oli vaja ju ka väikene 25 kilone sülekoer ja lapselapsed üle vaadata.
Viimased kilomeetrid tütre juurde on täiesti inimtühjad ja nooremal oli hea oma sõiduoskust harjutada. Tegelikult sõidab ta nagu kogenud autojuht nii, et võiks mõnelegi silmad ette teha. Kindel ja rahulik nagu oleks juba aastaid ainult rooli keeranudki.
Loomulikult oli pisike sülekoer jälle kasvanud, aga sülle mahtus ta sellegipoolest. Endiselt pehme ja nunnu-maailma armsam koer. Naljakas oli vaadata kuidas nad taksiga kahekesi mängisid. Üks kadus teisele täpselt sina kõhu alla ära, aga lõbus oli neil sellegipoolest.
Vaatasime jälle kõik tütre pere valdused üle. Ma ei väsi kunagi imestamast, millega nad jälle hakkama on saanud, aga seda peab ise nägema sest kirjeldamisest üksi on vähe.
Ilmad olid õnneks nii päikeselised, et tuppa ei tahtnudki minna. Õues oli ka tegemist küllaga. Sai batuudil hüpata, ratastega matkamas käidud ja grillitud. Muidugi nõudsid ka koerad kogu aeg tähelepanu. Sai siis nendega ka nõrkemiseni müratud.
Imestasin kuidas mu 3 aastane lapselaps trelliga kruvisid laua sisse lasi. Nii asjalik ja tõsine. Minul hakkas küll natuke hirm. Ei tea kas mina oleksin lubanud, aga eks ta ole ju oma vanemate kõrvalt kõike õppinud. Kindlasti kasvab temast üks tõsine töömees.
Vahva aeg sai otsa. Tuli jälle kodutee rataste alla võtta.
Mitu puhkepäeva veel ees.

Käisime teatris.

Kolmapäev 20 aprill2011.

Käisime täna oma lasteaia lastega teatris. Mis viga nii minna, kui buss sõidab väravasse ja lahke bussijuhi onu aitab kõik lapsed veel ükshaaval bussi ka. Endast ei räägigi. Loomulikult oli ju bussil ka vahva kiri küljel.
Sõitsime siis Salme kultuurikeskusesse nukuteatri Marionett etendusele Kaval-Ants ja vanapagan.
Nukuteater Marionett on Harri Vasara poolt 1962 aastal loodud. Etendus oli neljas pildis ja vaatamata sellele, et seda tükki olen mitmes variandis näinud ja küllaltki pähe kulunud, sain ikkagi vapustava elamuse. Kogu aeg oli selline tunne, et aastaajad vaheldusid kohe tõeliselt. Muusika oli hästi valitud ja metsahääled ning linnulaulgi sobis nii hästi igasse pilti. Nukud kõndisid ja tegutsesid laval sellise loomulikkusega, et tekkis tunne nagu oleks tegemist hoopis inimestega. Kaval-Antsu riukad panid lapsed südamest naerma.

Nii hea, kui on hea.

Teisipäev 19 aprill 2011.

Esimest korda 4 aasta jooksul jäi lõpuks perearst mu vereanalüüsiga rahule ja lubas mul tauatablettide võtmises vaheaja teha. See oli küll hea uudis. Tegelikult ei lootnudki ma juba ammu, et ma nendest veel kunagi pääsen. Sellised vastikud pruunid ja magusad , mis panid mind tundma nagu oleksin jätkuvalt rase. Iga päev kuni lõunani oli kindlustatud, et kõik toidulõhnad ajasid mind iiveldama. Nüüd on vähemalt lootust sellest lahti saada ja täie rinnaga jälle hingata.
Saan nüüd aru küll miks ma viimasel ajal olen nii energiat täis olnud. Füüsiline töö, mis varem oli mind pannud õhku ahmima, läks nüüd hoopis ludinal. See on tegelikult uskumatu tunne kui saad jälle kõike teha ning ei pea kellestki sõltuma.
Pärast tööpäeva, kui olin teinud oma kodused toimetused, võtsin aega ka enda jaoks. Ammu kibelesin juba sinna Harku ringile. See et minu koduaias pole juba nädal aega kübetki lund, ei tähendanud veel seda, et metsaalune oleks puhas. Nägin seal isegi paari suusatajat. Rattasõidust oli asi kaugel. Võtsin suuna hoopis Tabasalu poole.
Eelmisel aastal käisin Hüüru veskis. Mõtlesin tänagi seal tiiru ära teha seda enam, et ilm oli õhtusele ajale vaatamata ikka veel nii päikeseline ja mõnus.
Avastasin metsarajalt sisse keerates lagendiku lumikellukestega. Kindlasti oli keegi kunagi siia oma aiaprahti toonud. Kust mujalt need kellukesed siis siia metsa said?