Natuke Soodomakomorrale mõeldes ja konnadest ka.



Neljapäev 19 mai 2011.


Mulle meeldib mu töö hoolimata sellest, et päeva lõpuks on vahel pea nii tühi, suu väsinud ja mõtted ei liigu üldse. 20-ne põngerjaga terve päev tegutseda nõuab parajat energiat. Muidugi on see tegelikult vahva. Lapsed annavad nii palju. Keegi ei suuda olla nii siiras, otsekohene ja vahetu oma soovides ja tahtmistes, kui seda on üks 3. aastane laps. Eriti kui veel sellele mõelda, kui ilusad konnad me täna kleepisime.
Kõige paremini puhkangi ma ennast järgmiseks päevaks välja just oma väikeses aias tegutsedes. Praegu on ilus aeg. Toomingad õitsevad, sirelitel on juba suured õienupud, õunapuud on kohe lahti minemas ja arvukaid õisi tuleb iga päevaga juurde. Tomatitaimed kasvavad ka iga päevaga pikemaks ja usun, et ka sellel aastal valmivad esimesed tomatid jaanipäevaks. Istutasin täna oma aeda hulga suvelilli. Taimed olid nii suureks kasvanud, et lausa nõudsid suuremat pinda. Loodan, et öökülmad ikka kimbutama ei tule kuigi vanarahvas ütleb, et toomingate õitsemise ajal on öökülmade oht. Enne magama minekut otsustasin veel rattaga ühe tiiru teha. Mulle meeldib üksi sõita. Saan valida just selle marsruudi ja kiiruse, mis mulle sobib ja mis peamine, ma saan mõelda omi mõtteid. Eriti kui on midagi vaja enda jaoks selgeks teha. Võtsin suuna juba Harku metsa poole, aga siis tuli mõte hoopis Glehni lossiparki sõita. Polnudki sellel aastal seal veel käinud. Sattusin just õigel ajal. Terve metsaäär nagu põles. Muidugi päike ju loojus. Jäin seda imetlema ja oleks peaaegu avarii teinud. Keset teed minu rajal suudles paarike. Selline nooremapoolne, kuigi mehe pealagi säras päikese kumas, aga neiu oli musta lehviva lakaga. Ju nad olid siis ka ilusat vaatepilti tulnud nautima.
Nüüd olen jälle ilusasti kodus ja kohe on minu mehe kord. Muidugi on mul põlvini ulatuv flanell öösärk korralikult kurguni kinni nööbitud ja paksud kardinad on ka akna ette tõmmatud. Just nii pimedas ja teki all nagu meie eale kohane.

On pühapäev tore päev...

Pühapäev 15 mai 2011.

Ei hakka siin pikalt kirjutama kui pettunud ma tegelikult Eurovisiooni tulemustest olin. Minu meelest eelviimast kohta Getter küll ei väärinud. Rockefeller Street oli mõnus särtsakas lugu, mis pani kuulama ja jalaga takti lööma. Näppu just viskama ei hakanud, aga kuulama kutsus küll. Getter ise oli julge ja enesekindel. Mind ei häirinud sugugi ta roosa kleit. Öelgu see Paukson, mis tahes. Sobis hästi natuke barbiliku tantsu ja olekuga. Minu mehe kommentaar oli muidugi selline, et kindlasti ei saa esikümnesse, sest tal on nii peenikesed jalad. Oh seda meeste mõistust! Kuigi tundub, et natuke oli tal õigust ka. Vaat, mis juhtus. Teine minu lemmik oli Soome laul, aga Prantsusmaa ei meeldinud kohe mitte sugugi.
Hommikul ärgates arvasin, et tuleb ilus ilm hoolimata ilmateatest. Päike üritas mitu korda pilve tagant piiluda. Lõpuks aga loobus. Uni oli ikkagi läinud, kuigi sai kaua üleval oldud. Andsin mehele mitu korda õrnalt märku, et nagu kohvi tahaks. Täna oleks vist võinud lamatised saada seda oodates. Hakkasin ise virgaks ja panin tuunikala- juustu- tomati ja basiiliku saiad ahju. Mehe poolt ei mingit vaimustust. Ilmselt polnud täna tema päev või siis see teine variant. Üles aetud, aga äratamata unustatud.
Jätsin ta aeda muru külvama ja läksin hoopis Nõmme turule. Eile jäigi vihmase ilma pärast minemata, kuigi oli turu teine sünnipäev.
Lõunaks plaanisin teha oma lemmikuid peedi- ja porgandi pikkapoissi, aga nagu kiuste peeti polnud üheski letis. Ei tea kuhu see oli äkki kadunud? Alles olid kõik kohad täis, nüüd ei kuskil. No porgandi oma ka hea. Ostsin siis hoopis prooviks värskeid kartuleid. Nägid küll ilusad ja täitsa värskete moodi välja.
Tagasiteel sattus minu selja taha õppeauto. Saan aru küll, et kõik on vahel esimest korda roolis, aga nii koba ka ei saa olla. Vahepeal oli tunne, et sõidab minust täitsa üle, hoolimata minu punasest rattast ja pükstest. Vasakpööre lõppes sõiduga vastu elektriposti. Õnneks polnud hoog liiga suur. Usun, et läks ilma suuremate kaotustega. Ma sain vähemalt mööda.
Pikkpoiss tuli hea ja krõbe, kartulid olid maitsvad ja mees hulga tööd ära teinud.
Lõpp hea, kõik hea!

Mitu jalga on ämblikul?

Neljapäev 12 mai 2011.

Nagu ikka igal kevadel, polnud ka tänane päev erand. Hommikust saati liikusid mööda meie lasteaeda võõrad inimesed ja aina tahtsid kõike teada. Lastest ja tööst ja tööplaanidest ja söögikordadest ja liitrühmadest. Ammune tõde ju teada, et üks seesamune jõuab ikka rohkem küsida kui sada seesamust vastata. Kaua sa jõuad aru anda? Võtsime oma lapsed ja pagesime hoopis metsa. Pealegi pidi täna ju viimane ilus ilm olema. Ilmateade ähvardab äikese ja jahenemisega.
Meil just sitikate ja putukate nädal nii, et õige aeg loodust uurima minna.
Panime lastele korralikult helkurvestid selga ja võtsime kaasa kotitäie luupe. Hea ju kõik pisikesed mutukate jalad ja täpid kokku lugeda.
Ega see kõndimine polnudki nii lihtne. Lapsed tuuakse hommikul autoga lasteaeda ja nii jõuavad nad koju ka. Paljudele oli kõndimine päris raske ülesanne. Kohale me aga jõudsime ja oma teadusliku tööga alustasime.
Nüüd tean minagi täpselt. Müüt seitsme jalaga ämblikust on täielikult purustatud. Kõikidel putukatel on kuus jalga väljaarvatud ämblikud, kellel on kaheksa.

Häda mõistuse pärast.


Esmaspäev 09 mai 2011.

Kümmekond aastat tagasi ei unistanud ma üldse mobiiltelefonist. Majas oli 2 lauatelefoni ja mehel mobla olemas. Mitu korda tegi ta ettepaneku mulle ka mobiil osta, aga ma ütlesin, et ma ei vaja seda.
Mäletan täpselt, kuidas ma selle lõpuks sain. Ükskord ammu-ammu just ööl enne naistepäeva, kuulsin ma magamistuppa mingit totakat helinat. Justnimelt totakat. Mees ütles, et tõusku ma üles, kuna mu telefon heliseb. Ütlesin, et mul pole mingit telefoni, aga muidugi ei jäetud mind rahule. Kui helina suunas läksin, avastasin pisikese punase Nokia. Esimese asjana vahetasin muidugi helina välja.
Nüüd palju aastaid hiljem pean ka mina mobiili vajalikuks tarbeasjaks ja ega ilma selleta välja ei lähe. Paljugi mis võib juhtuda.
Täna keset päeva avastasin äkki, et mul pole mu telefoni. Muidugi tulin ma ju tööle ilma kotita, põlvpükstes, millel ei ole taskuid ja suvise pluusiga. Järelikult polnudki mul seda kuskile toppida. Kuhu ma aga ta jätsin, seda ma ka ei teadnud. Häda kui inimesel on 2 kodu. Kadunud ta ei olnud selles ma olin kindel, aga kummas majas, seda ma ka ei teadnud. Ilmelt pistsin automaatselt kuskile käest ära.
Kõige imelikum oli tööl olla. Kogu aeg oli nagu midagi puudu. Vahel ei helista keegi mulle terve päeva jooksul, aga nüüd kujutasin millegipärast ette, et kõigil on mind kohe kiiresti vaja kätte saada. Ega enne ei saanudki rahu, kui sõitsin lõuna ajal koju. Õnneks oli ikka töökohale ligemas majas. Nagu arvata võiski 6 vastamata kõnet ja 2 sõnumit. Päeva rekord igatahes. Kõige rohkem oli mul kahju, et ma sõnumi märguannet ei kuulnud. Just emadepäeval olin salvestanud minu kõige noorema lapselapse hääle lausega:"sulle on sõnum."See oli tõeliselt armas. Hakka või ise endale sõnumeid saatma, nagu Muhv- nõudmiseni, et ainult seda lauset jälle kuulda.

Biankale ja Emmeliinale.

Esmaspäev 09 mai 2011


Minu armas töökas mees läheb oma tööpostile.
Tervitustega minu musilt. Loodan, et uudishimu on nüüd rahuldatud.
Aga kohvi saan ikka ainult mina hommikul voodisse nii, et ärge lootkegi.

Emadepäevast.

Pühapäev 08 mai 2011

Mul oli ilus päev. Kõik mu 4 last jõudsid kohale. Sain hulga lilli, enamuse maha istutamiseks. Grillisime, lobisesime, nautisime ilusat ilma. Poisid vahetasid viimased katkised kasvuhoone klaasid ja ma sain lõpuks oma tomatitaimed sisse istutada. Sellel aastal pole nad küll nii ilusad ja võimsad kui alati, aga vähemalt pooled õitsevad.
Loodan ikka jaanipäevaks esimesed tomatid saada.
Ah jaa! Mehele lõikasin ka ulaka soengu pähe ja minu meelest näeb tüki noorem välja. Minule vähemalt meeldib. Kena ja suvine!

Nii lihtne see ongi.

Laupäev 07 mai 2011.

Vanem poeg sõitis kolmapäeval Ida-Virumaale vaatama kuidas tema projekt edeneb. Lubas kindlasti reede õhtuks tagasi olla. Nagu ikka jäin mina jälle Naabri Valveks ta maja juurde ja loomulikult ka tema punapea kass vajas söötmist. Õnneks on poja maja minu maja lähedal nii, et erilist hädakisa ma ei tõstnud. Pealegi on kass minuga juba nii harjunud, et vahel ma mõtlen, et ilmselt ta peabki mind juba rohkem oma perenaiseks, kui poja peret. Alati ronib ta mulle sellise enesekindlusega sülle ja nõuab silitamist nagu ma oleksingi ainult tema jaoks. Loomulikult on mul aga minu oma isiklik must kass Dusja, kelle me lapsendasime 4 aastat tagasi peale ta pererahva surma. Õnneks on ta vahepeal kenasti eesti keele omandanud.
Olgu kuidas selle kassiga on, aga reedel selgus, et poiss ei tulegi tagasi ja lisaks tema kassile ootab söötmist veel tema ülemuse laika. Ülemus oli koos perega sõitnud Võrumaale ja palus pojal tema koera toita. Kes siis veel hädast välja aitab, kui mitte oma ema? Küsisin poja käest, mida ta küll ilma minuta teeks? Poeg vastas, et mitte midagi, sest siis poleks ju teda ka olemas.