Tänase päeva killud.

Olen  mõnda filmi vaadates mõelnud, et päriselus  ei juhtu nii küll mitte kunagi.  Näiteks keegi tuleb sisse ja teine inimene ilma otsa vaatamata arvab, et see on hoopis keegi teine ja räägib talle pika jutu maha. Oh seda piinlikkust siis kui selgub, et ta polnudki see, kelleks teda peeti. Pisut segane jutt, aga just minuga täna nii juhtuski.
Kui mulle poleks helistatud politseist ja palutud kiiresti Lasnamäe politseijaoskonda ilmuda. Kui see poleks toimunud kõige kiiremal tööajal ja mulle poleks jäetud aega  pisut üle tunni aja, Kui ma poleks tööle sõitnud jalgrattaga, siis ilmselt poleks ma helistanud ka oma nooremale pojale, kellel ainukesena on võimalik keset kiiret tööpäeva pisut ära käia.
Poeg teatas, et on 10 minuti pärast maja ees ja tulgu ma värava juurde. Ma ei kahelnud hetkegi kui tumesinine toonitud klaasidega BMW maja  ette keeras ja seisma jäi.
Poja puhul pole ma  imestanud kui ta hommikul sõidab tööle ühe autoga, aga õhtul koju jõudes on  hoopis midagi muud.
Avasingi julgelt ukse ja asju täis esiistet  märgates küsisin, et huvitav kuhu mina siin küll istuma peaksin. Silmad üles tõstes märkasin hoopis ehmunud näoga meest, kes  mind arglikult tervitas. Mina polnud teda küll varem näinud. Püüdsin siis vabandada ja seletada, et mu pojal on just sama värvi auto ja peab ka kohe  siia jõudma ja  tõesti  keeraski just samal hetkel maja ette helehall BMW.
Ilmselt jäi minust ikka väga imelik mulje, aga sellel polnudki enam tähtsust.
Tegelikult tahtsin ma  hoopis oma rattavargast kirjutada. Nii paha tunne jäi SEB pangaautomaadi salvestuse pilte vaadates. Kõik oli nii selgesti näha. Isegi see, kuidas varas luku katki lõikas ja mu asju kokku korjas, mis rattakorvist maha olid pudenenud. Imestama pani aga hoopis see, et  vargusest on  peaaegu 3 kuud  möödas ja alles nüüd  kutsuti mind seletusi andama. Varas ise istus juba mõnda aega kinni. Piltide järgi oli ta kohe ära tuntud, sest ta kuritegude register on päris pikk. Minu  700 eurone ratas oli Mustamäe pandimajas 100 euro eest maha müüdud.
Vaevalt ma selle eest mingit kompensatsiooni kunagi saan, aga vähemalt tean, et paariks aastaks on ta rajalt maha võetud. Mees ise on kõva narkomaan, kes doosi nimel oli kõigeks valmis.
Käisime ise ka samas pandimajas peale vargust ratast otsimas,aga ilmselt polnud ta siis sinna veel jõudnud.
Võin rõõmustada ainult selle üle, et varas üles letiti. Ausalt öeldes ei julgenud ma seda loota.

Uus algus.

Minu  elus on praegu selline periood, et aeg oleks nagu  peatunud või õigemini ennast aastate taha tagasi kerinud.

Kõik on just nii nagu siis kui me siin kunagi alustasime. Kõik algaks nagu uuesti otsast peale.
Eile käisime Juhani puukoolis õunapuid ostmas.

Nendest, mis me siia kunagi istutasime on  järgi ainult 1 sest teised 2 surid oma loomulikku surma ja see viimane on samuti  vähist päris puretud. 2 korda  pooleks kukkunud, aga ikka ägiseb õunakoorma all. Tüvel pole enam  tervet kohtagi, aga ikka  elab ja kannab oma rasket koormat.
 Mitmel aastal oleme mõelnud, et nüüd sügisel teeme talle pidulikud peied, aga kahju hakkab. Maja juurdeehituse käigus said  ta juured pisut kannatada ja õunapuu  vajus viltu. Nii on ta siin elanud juba varsti 40 aastat. Igal aastal tuleb okstele tugesid alla panna, et oksad ei vajuks maani raskuse all. Pisut maja varju on ta ka jäänud, aga see pole teda seganud. Uuteks sortideks valisime kuldreneti, martsipani ja sammasõunapuu. Viimase rohkem uudishimu pärast, sest sellist pole ma enne kasvatanud.
Tegelikult tahtsin ma kirjutada hoopis seda, et mu pojad on jälle kodus. Muidugi pole nad enam ammu üksi. Mõlemal ka armsad kaasad.
7 kuud elame ühe katuse all. Täpselt nii kaua, kuni nende  majad valmis saavad.
Kaugele polegi vaja minna. Siiasamasse kiviviske kaugusele. Teise korruse aknast on kenasti näha kuidas majad kerkivad. Kuu aja pärast peaks katuse alla saama. Tähtajaks on 11 mai. Enne seda sünnib siia veel üks pisike poiss.

 Hommikuti on maja jälle saginat täis, Olingi selle vaikusega juba liiga ära harjunud, sest endise kolme asemel on meid poole rohkem.
Majaesine parkimisplats on autosid nii täis, et vahel on lausa tegemist, et meie  omale ruumi leida.
Ise elan praegu proua elu.  Käime ujulas, sageli kinos ja teatris ning  loomulikult ka rattaga sõitmas.
Kodus on alati kõik tehtud. Poisid toimetavad ja panevad igale poole oma käed külge. Tänagi õhtul koju jõudes olid nad terrassi ääre  ja aknad ette võtnud. Nüüd on need ka värskelt pruuniks võõbatud.
Selline mõnus rahu ja soe tunne on hinges ja südames.
Ah jaa. Koer on nüüd mul ka jälle.

Kuidas vanaema üllatada.

Helistas vanem poeg ja küsis kuidas ma ennast tunnen peale rattavargust?
Loomulikult on mul uuest rattast hea meel, aga hinges on ikka pisut tühi tunne ja kriibib.
Nii ma talle ütlesingi ja sain vastuse, et nad tulevad elukaaslasega kohe minu juurest läbi ja püüavad mu tuju natuke tõsta.
Peast käis 100 mõtet läbi ja juba mõtlesin, et äkki on mu rattast mingeid teateid, aga sain hoopis puzzle kokkupanemiseks ja poeg seletas veel, et see on mu IQ test ja mida kiiremini ma selle kokku panen, seda parem mulle.
Loomulikult läksin pisut paanikasse ja mina, kes ma aastaid tagasi panin 1000 tükiga puzzlesid nagu nalja kokku kohmerdasin ülearugi. Viimast tükki oma kohale asetades sain alles teksti sisust aru.
Nii pole mind veel keegi varem üllatanud, aga see on väga tore uudis.Teised lapselapsed ongi juba liiga suureks kasvanud.

Hüvasti hall Cube.

märts 2012-26 juuli.2016

Arvan, et sa oled küll seda väärt, et sinust üks postitus kirjutada.  Veetsime sinuga koos mitu pikka aastat ja meist said lahutamatud sõbrad nii suvel kui talvel. Sõitsime koos läbi 18643 km ja kindlasti oleks sellel aastal ka ümmrgune arv täis saanud kui ei oleks....
Usun, et olin sulle hea peremees ja hoolitsesin sinu eest hästi. Igal aastal viisin su arsti juurde ja lasin põhjaliku kontrolli ning  hoolduse teha. Kõik haiged kohad tehti terveks ja sa olid peale seda jälle nagu uus. Uued papud ostsin sulle ka üsna tihti, sest meie retked sinuga olid väga pikad. Ega sa mind väga tee peale ka ei jätnud kui need paar kolm korda ära unustada, aga mis sellest enam. Eks ma ise olin ju ka süüdi ja oleksin pidanud seda ette nägema ning  ennetama. Nüüdki oli sinu jaoks aeg kinni pandud, sest su ketaspidurid tahtsid pisut kõpitsemist, aga jah...
Minu jaoks on Nõmme aastakümneid olnud  turvaline koht. Ma pole kunagi kartnud siin ei hilja väljas olla ega ka öösel rõduust lahti hoida. Nüüd sellel teispäeval muutus minu jaoks kõik. Ma ei saa aru ka inimeste ükskõiksusest, Lihtsalt vaatavad rahulikult pealt kuidas varas nii avalikus kohas rahulikult rattalukku läbi lõikab. Alles siis kui mina paanikas oma ratast taga otsisin oli kümmekond inimest minu ümber ja kõik kirjeldasid peensusteni milline varas välja nägi ja kuidas ta ikka vaeva nägi, et lukku läbi lõigata. Isegi seda panid tähele  mis minu rattakorvist välja kukkus ja kuidas ta kõik kokku korjas ning  siis jaama poole kihutas.
 Loodan vähemalt, et sa kuri inimene murdsid oma mõlemad jalaluud, sest rattapidurid olid ju korrast ära. Siiamaani näen unes seda pilti kuidas ma poest väljusin ja post kuhu ratta kinnitasin oli tühi. ja siis hakkab nii, nii kurb...
Aga nagu ütles just mu hea tuttav, et elu ongi triibuline ja peale musta triipu tuleb alati valge. Minul on neid valgeid triipe lausa 2. Üks väärib lausa eraldi kirjutamist, aga teine  on muidugi seotud mu rattahullusega. Kuna mu pojad ei suutnud näha mind kurvastamas, siis samal õhtul ootas mind juba mu uus sõber. Seekord siis Scott, aga samuti hall ja nii kui ma teda nägin ja esimese sõidu tegin, sain aru,et see on päris minu oma.
Esimesed 200 km nüüd 3 päevaga sõidetud ja peab ütlema, et ta on igat eurot väärt.

Lilleline päev. 

Viimasel ajal olen  mitmeid kordi mõelnud, et äkki aeg oleks edasi liikuda ja lasteaiaga hüvasti jätta. Hommikul tööle jõudes tunnen aga, et minu koht on just siin nende laste keskel. Hoolimata sellest, et igal aastal on rühmades järjest rohkem lapsi, kes vajavad  individuaalset tegelemist.
Ega ilmaasjata ei läbinud ma just mõni aeg tagasi sellekohase kursuse kuidas selliste lastega paremini hakkama saada ja kuidas neid aidata.
Olen ka aru saanud, et mulle ei meeldi elus suured muutused. Palju parema meelega liigun ma enda tallatud rada pidi, kus ma olen harjunud käima ja tunnen ennast kindlana.



Järjekordne kevadpidu, mis tõi mu süle lilli täis ja hulga tänusõnu ning  kallistusi oli ilmselt tõestuseks, et ma olen ikka veel õigel teel ja vajalik. Muutusteks pole aga kunagi hilja,

Pühapäeval saunaga.

Viimasel ajal on ujula  minu teiseks koduks saanud. Eks selles ole omajagu süüdi  ka kuukaart, mis lubab piiramatult ujulas käia ja patt oleks seda võimalust  kasutamata jätta . Hakka kodus siis veel sauna kütmisega vaeva nägema kui 5 minutiga oled juba kohal.
Millegipärast eelistavad kõik arusauna ja mina  istun leilisaunas uhkes üksinduses ning naudin täiega.
Pühapäevadel pole ma tavaliselt ujulas käinud, aga kuna täna hakkas kõik  viltu vedama, siis ei jäänudki lõpuks muud üle.
Hommikul avastasin,  et vesi oli  leige, Kuna boileri punane tuluke põles, siis ma ei pööranud sellele suurt  tähelepanu ja arvasin, et ju siis keegi on veega laiutanud.  Lõunaks oli vesi ikka veel leige ja siis oli selge pilt, et boileriga on midagi väga pahasti. Helistasin insenerist pojale, aga tema ei osanud midagi öelda ja arvas, et targem oleks montöör kutsuda. Sellest, et tänapäeva kodumasinaid enam parandada ei tasu, olen ma ammu aru saanud ja selge see, et esmaspäeval esimesel võimalusel tuleb poodi minna.
Arvatavasti oleksin  ma selle ka teoks teinud kui mul poleks olnud õhtul asja sauna.  Sealt avastasin ma korraliku uputuse. Segisti ja seina  vahelt pahises vett igale poole laiali. Alles 2 nädalat tagasi olin ma lasknud selle ära vahetada. Ainult ühe korra olin jõudnud seda kasutada.  Ilmselt oli paigaldamisel liiga kõvasti ühendused kinni keeratud ja ühel oli suur pragu sees. Sealt see vesi siis väljapääsu otsiski.
Ei teagi kas rõõmustada nüüd selle üle, et mu boiler on terve või kurvastada oma järgmise kuu elektri- ja veearve üle.
Maja vee olin sunnitud kinni keerama ja seega polnud mul enam isegi külma vett.
Ehituspoed  olid loomulikult juba kinni. Terve õhtu ja öö ilma veeta tundus natuke õudne, aga mul  ju ujula külastus tasuta ja miks mitte mõnuleda  natuke  saunas ning  mullivannis.
Täna oli isegi seltsiline saunas. Kõige naljakam oli see, et teine saunaline vaatas mind ja ütles, et nüüd ta näeb mind lõpuks lähemalt ka, Nemad mehega on terve talve läbi mind vaadanud ja mõelnud, et kes see hull rattaga kihutaja küll on. Tuli välja, et me oleme peaaegu naabrid ja lõpuks saime siis tuttavaks ka.
Koju jõudes olid head päkapikud vahepeal kõik korda teinud ja saunas oli jälle uus segisti, millest tuli sooja vett.

Mis teeb inimese õnnelikuks 

Helistas noorem poeg:"Muti mis teed?"
Mina:" Rattaga sõidan. "
Poeg:"Kas ma olen sulle juba öelnud, et sa ei ole normaalne?"

Kuidas nüüd võtta? Mille järgi üldse inimest liigitada või lahderdada?
Kõigil on oma veidrused ja kiiksud ning  kui need talle meeldivad, siis minugi pärast las need olla. Ma ei hakka ju ometigi kedagi ümber muutma või ennast eeskujuks tooma. Muidugi on ka selliseid asju, mis mulle teises inimese ei meeldi, aga kui ma ei pea temaga igapäevaselt arvestama, siis inimesel on ju ometigi õigus olla just selline nagu ta tahab ja talle meeldib.
Viimastel aastatel on sõbrapäev väga moodi läinud. Internett on täis pilte ja tervitusi.  Kõik kallistavad,  teevad kingitusi. Mina aga arvan hoopis, et miks me peaksime sõpru meeles pidama ainult ühel päeval aastas ja miks peaks just  see päev olema sõprade jaoks eriline?  Mul on vähe tõelisi sõpru, aga nad on mul olemas alati-iga päev. Ma saan nende peale loota, nõu küsida, helistada, südant puistata. Miks ma peaksin siis ühel päeval aastas nahast välja  pugema kui nad on mul olemas alati nii rõõmudes kui muredes? Arvan, et ise olen samasugune.

Kõik me soovime ometigi elada head elu ja kui ise ei püüagi  midagi selle nimel teha, siis ilmselt jäämegi soovima. Alustagem siis kasvõi sellest, et hakkamegi positiivselt mõtlema, aga kas sellest ka piisab?