Sa jätsid endast visiitkaardi.


Hoolimata sellest, et Nõmmel on vareseid juba liiga palju siginenud tunnen ma nende lindude vastu siiski  teatavat sümpaatiat.
Kevadel vaatasime lastega kuidas nad pesa ehitasid.
Iga oksake murti kase küljest eradi nokaga lahti ja nii kestis see tunde.
Kahju lausa hakkas.
Nüüd on vareste häälitsusi meie aias juba mitmes päev  kõvasti kuulda.
Alguses  ei taibanud ma üldse miks nad nii suurt kisa teevad, aga eile kui pisikene varesepoeg meie aia vahele peadpidi kinni jäi ja kõva häält tegi, siis sain aru küll, et vanadel varestel käib praegu kõva õppetund, et nende võsukesed korralikult lendama õpiksid.
Ega nad mind väga ei segagi. Lauluhäält ei saa keegi endale valida ja eks ta ole ka üks elusolend, kellel on samuti õigus siin ilmas elada.
Täna avastasin varesepoja oma kompostikasti juurest. Mu 2 kassi olid väga  uudishimulikud ja arvasin, et parem on kui ma selle lollikese üle aia viskan ja siis ma ei pea vähemalt oma kasside järgi valvama.
Vaevalt sain pojukese pihku võtta kui hirmsa sõjakisaga 2 varest mu pea kohal lendama hakkasid.
Üks lendas vahtra otsa ja hakkas mulle sealt oksi ja lehti pähe viskama.
Naerma ajas, aga samas müts maha vanemate ees, kes oma poega nii kaitsevad.
Panin pojukese uuesti murule ja seal ta siis tatsas ringi mitu tundi. Vanemad jälgisid teda hoolega puu otsast.
Lõpuks väsis lapseke nii ära, et ronis puuriida äärde lambi kuplisse ja sinna ta magama jäigi.
Magas nii sügavalt, et teda ei häirinud isegi kui teda pildistamas käisin ja pärast veel rattaga mööda sõitsin. Vanemad olid ta aga silmist kaotanud ja karjusid puu otsas. Varesepoeg magas nii sügavalt ja ei teinud väljagi. Riidlesin veel vanematega, et mis te kisate, laske lapsel magada.
Mõne tunni pärast tagasi koju jõudes oli varesepojast ainult visiitkaart maha jäänud.


Lõpuks on mu tomatid ka punaseks läinud ja  enam ei pea poest ostma.
Ausõna oma kasvatatud tomatitel on hoopis teine maitse kui poe omadel. Juba selle maitse pärast tasub neid kasvatada.

Jaanipäeva üllatused.

Jaanipäev on alati vahva ja täis üllatusi.
Mida kõike küll leida võib?
Kes leiab oma sõnajala õie, kes magava mehe.
Meil polnud sellel korral vaja kaugele minna.
Leidsime mõlemad.
Värava kõrval muruplatsil oli keset päeva täiesti saadaval pikk ja kena mees.
Ei tea küll kes  ta ära oli visanud?
Meie küsimuse peale avas ta aga silmad ja uuris hoopis kuhu poole see Kopli võiks jääda.
Loodan ikka, et ta jõudis kenasti kohale.

Lõpuks ometi.

Viimaks jõudis  meile ka see kauaoodatud vihm.
Ei teagi kas põhjuseks oli  see, et mul algas puhkus.
Panin õue pesu kuivama.
Läksin suvekleidis rattaga sõitma.
Jätsime ostmata katuse pesemise vahendi, sest vihma ei lootnud.
Planeerisin täna heki pügamist.
Tegelikult polegi vahet.
Kõige tähtsam on muidugi vihm ise.
Loodan, et tuleb ikka korralik kastmise jagu.
Kassid vähemalt õue ei kipu.
Siiam käib küll iga ukse juures väljalaskmist nõudmas nagu arvaks, et igal pool on ise ilm.

Kuidas me katusevärvi ostmas käisime.

Arutasin oma plekudega mis oleks õigem, kas maja katus välja  vahetada või siis hoopis üle värvida. Katus iseenesest on ju terve ja pole roostetanud, aga värv on juba luitunud ning  tahaks värskendamist.
Plekud arvasid samuti, et katuse vahetusel pole veel küll mingit vajadust. Soovitasid ehituspoodi minna ja sealt nõu küsida, mis oleks kõige parem värv  ja milline puhastusvahend kõige efektiivsem. Tänapäeva teenindajad peaksid olema professionaalsed ning vastavad koolitused läbinud
Sõitsimegi siis kõige lähemasse ehituspoodi, et pisut uurida mida müügil üldse on. Samuti huvitas  millised puhastusvahendid vana katuse puhastamiseks on.
Mees pöörduski  värviosakonnas viisakalt teenindaja poole ja palus tutvustada millised katusevärvid on kõige paremad.
Müüja kargas püsti, haaras riiulilt  suure kolinaga ainukese ämbri ja teatas, et ega meil eriti midagi pole ka. Millegipärast küsis veel, et mis värvi me soovime ja vastust kuuldes teatas tähtsalt, et ega tegelikult ei saa toonida ka.
Minu küsimuse peale, et milliseid puhastusvahendeid neil on teatas ta, et ega neid ka eriti erti ole. Lõpuks õngitses riiulilt väikese pudeli ja ütles, et see on kõige lihtsam. Panete pintsliga katusele ja ootate kuni vihm ära peseb.
Muidugi see oleks kindlasti väga värskendav suurel katusel pintsliga puhastusvahendit peale kanda, aga millal küll see vihm tuleb, see on iseküsimus.
Värv jäigi ostmata, aga vihma lootust ju ka veel niipea ei ole.

Meie lõpupidu.

Praegu ei jõua kõik veel kohale ja tundub kuidagi uskumatu ja kauge.
Järjekordsed lapsed sai kooli saadetud ja tükike südant koos nendega.
Uskumatu kuidas 4 aastaga kasvavad lapsed südamesse ja nii kahju on nendest lahti lasta.
Paraku see nii on ja midagi pole parata.
Meie lõpupidu koos väikeste 3 aastastega oli nii armas ja  vahva.
Lapsed õppisid selgeks "Rongisõidu" näidendi.
Suured olid emmed, issid  ja väikesed nende pojukesed.
See, kuidas nad nende eest hoolitsesid oli nii armas vaadata. Väikesed olid ka väga tublid ja tantsisid oma tantsud kõik kenasti ära.
Peole oli tulnud ka mustkunstnik, kes õpetas lastele palju uusi trikke selgeks.
Kõigest oleksin võinud aru saada, aga kuidas täiesti täis salvrätiku pakist elus tuvi välja lendas, see jäi mõistatuseks.
Tordi tegid lapsed ise koos ühe emme ja vanaema abiga.
Nädal aega veel tööl ja siis tuleb pikk puhkus.
Sügisel kohtume uute väikestega, kes koolilaste asemele tulevad.

1 aasta ja 10 päeva.

Just täpselt nii kaua võttis aega, et viimane hirm  seljatada.
Kriisid sunnivad meid seisma silmitsi nõrkuste ja hirmudega ning vahel läheb päris kaua aega, et kindlustunne jälle tagasi saada.
Öösiti nägin unes, kuidas ma rattaga kihutan ja mitmed korrad oli kiusatus  proovida. Millegipärast lükkasin kogu aeg ikka edasi ja otsisin vabandusi. Sain aru, et tegelikult polnud ma selleks veel päris valmis.
Teadsin ka, et kui ma sellest tundest üle saan ja esimest korda proovin, siis ei hoia ilmselt miski mind enam tagasi.
Neljapäeval läksin töökaaslasele  külla ja meil oli vahva naistekas.
Koju jõudes avastasin, et mees oli mu ratta keldrist välja toonud, selle läikima nühkinud, õlitanud ja kummid täis pumbanud. Õnneks oli see minu hea Cube, mitte see millega ma kukkusin.
Kuigi aeg oli juba hiline, läksin ma siiski proovisõidule. 
Täna tegin juba pikema 40-ne km ringi ja tunnen ennast täiesti kindlalt. Uskumatult hea tunne oli jälle oma metsaradadel sõita ja tuttavaid kohti avastada.
Hirmul on alati suuremad silmad kui asi tegelikult väärt on.Tuleb lihtsalt oma julgus kokku võtta ja uuesti proovida.
Edaspidi sõidan jälle üksi, et ei tuleks selliseid olukordi nagu aasta tagasi.
See õnnetus näitas  kui palju on tegelikult neid, kes minust päriselt hoolivad ja minusse usuvad. Ilma nendeta oleks kindlasti mu taastumine palju kauem aega võtnud. Suur abi on loomulikult ka ujulast, kuhu ma püüan 4-5 korda nädalas jõuda. Ilmselt on nüüd kõik mu soovid täitunud ja enam ei oskagi midagi tahta.Mu elus on kõik olemas, et ennast hästi ja õnnelikult tunda.
Omamoodi tõepõhi on  ka ütlusel, et kõik mis teisele halba soovid, tuleb sulle endale ringiga tagasi.
Ainult üks inimene naeris minu üle ja tema perekonnas juhtus sama asi. 
Isegi jalg on sama.Kuidas ja miks see juhtus on muidugi iseküsimus.


Vaatamata kuivale on mu aed õisi täis.Tomatid on ka juba päris suured ja jaanipäevaks saab kindlasti esimesi proovida..

Suviselt.

Homme oleks siis minu kukkumise aastapäev.
Tagantjärele tundub see pisut naljakas ja  muidugi ka väga õpetlik.
See aasta on nii kiiresti mööda läinud, et ise ka imestan.
Nüüd ma tean, et igaks asjaks on oma aeg. '
Püüan meeles pidada, et miski pole siin ilmas jääv. Kõik muutub ja kaob ning  see lihtsalt on nii määratud olema.
Mida varem me seda mõistame, seda lihtsam on elada ja oma eesmärke saavutada.
Mõned väikesed asjad, võib-olla isegi tähtsusetud, mis võivad olla homseks unustatud, on vahel just need, mida me vajame.
Kallistus healt sõbralt, mis võtab hinge kinni. Põhiline on   teadmine, et ta hoolib sinust päriselt. See teeb seest soojaks isegi siis kui kõik ümberringi võib olla masendav ja kurb.
Piisab vähesest, et tunda kuidas südames tõuseb päike. Homme, järgmisel nädalal, aastal või igavesti.
Selle kuu sisse mahtus meie kevadine reis Lätti.
Lätti jõudes oli seal juba suur suvi, aga meil alles puud raagus. Paari päevaga jõudis suvesoe ka meile ja loodus tegi imet.
Mu selle aasta tulbid olid väga kenad ja uhked. Kahjuks jäi nende õitsemisaeg lühikeseks, sest palavaga närbusid nad kiiresti. Viimased siiski peavad veel vapralt vastu, aga iga päevaga tuleb uusi õisi. Sirelid, ebaküdooniad, õunapuud-kõik õitsevad korraga.
12 mail käisime Saku Suurhallis kuulamas 80-90 date aastate legende.
Kontsert oleks väga meeldinud, aga suure saali akustika rikkus kõik ilusa. Ilmselt sobib see saal rohkem spordiüritusteks kui kontsertite kuulamiseks. Muidugi oma elamuse saime.  Laulsime hääled kähedaks ja 4 tundi tantsupõrandal oli päris hea vaheldus.


Tänase päeva veetsime mere ääres. Vesi oli juba uskumatult soe. Külastasime ka Keila-Joa lossi ja jalutasime pargis.
 Õhtusöök väikeses armsas Otto ja Matilda kohvikus Laulasmaal.

Mida enamat oskaks veel hing tahta?Mu kõrval on inimesed, kellest ma hoolin ja keda ma armastan. On kellega oma muresid ja rõõme jagada. Sooviksin vaid, et selliseid päevi jätkuks kauemaks.