Kuidas vanaema üllatada.

Helistas vanem poeg ja küsis kuidas ma ennast tunnen peale rattavargust?
Loomulikult on mul uuest rattast hea meel, aga hinges on ikka pisut tühi tunne ja kriibib.
Nii ma talle ütlesingi ja sain vastuse, et nad tulevad elukaaslasega kohe minu juurest läbi ja püüavad mu tuju natuke tõsta.
Peast käis 100 mõtet läbi ja juba mõtlesin, et äkki on mu rattast mingeid teateid, aga sain hoopis puzzle kokkupanemiseks ja poeg seletas veel, et see on mu IQ test ja mida kiiremini ma selle kokku panen, seda parem mulle.
Loomulikult läksin pisut paanikasse ja mina, kes ma aastaid tagasi panin 1000 tükiga puzzlesid nagu nalja kokku kohmerdasin ülearugi. Viimast tükki oma kohale asetades sain alles teksti sisust aru.
Nii pole mind veel keegi varem üllatanud, aga see on väga tore uudis.Teised lapselapsed ongi juba liiga suureks kasvanud.

Hüvasti hall Cube.

märts 2012-26 juuli.2016

Arvan, et sa oled küll seda väärt, et sinust üks postitus kirjutada.  Veetsime sinuga koos mitu pikka aastat ja meist said lahutamatud sõbrad nii suvel kui talvel. Sõitsime koos läbi 18643 km ja kindlasti oleks sellel aastal ka ümmrgune arv täis saanud kui ei oleks....
Usun, et olin sulle hea peremees ja hoolitsesin sinu eest hästi. Igal aastal viisin su arsti juurde ja lasin põhjaliku kontrolli ning  hoolduse teha. Kõik haiged kohad tehti terveks ja sa olid peale seda jälle nagu uus. Uued papud ostsin sulle ka üsna tihti, sest meie retked sinuga olid väga pikad. Ega sa mind väga tee peale ka ei jätnud kui need paar kolm korda ära unustada, aga mis sellest enam. Eks ma ise olin ju ka süüdi ja oleksin pidanud seda ette nägema ning  ennetama. Nüüdki oli sinu jaoks aeg kinni pandud, sest su ketaspidurid tahtsid pisut kõpitsemist, aga jah...
Minu jaoks on Nõmme aastakümneid olnud  turvaline koht. Ma pole kunagi kartnud siin ei hilja väljas olla ega ka öösel rõduust lahti hoida. Nüüd sellel teispäeval muutus minu jaoks kõik. Ma ei saa aru ka inimeste ükskõiksusest, Lihtsalt vaatavad rahulikult pealt kuidas varas nii avalikus kohas rahulikult rattalukku läbi lõikab. Alles siis kui mina paanikas oma ratast taga otsisin oli kümmekond inimest minu ümber ja kõik kirjeldasid peensusteni milline varas välja nägi ja kuidas ta ikka vaeva nägi, et lukku läbi lõigata. Isegi seda panid tähele  mis minu rattakorvist välja kukkus ja kuidas ta kõik kokku korjas ning  siis jaama poole kihutas.
 Loodan vähemalt, et sa kuri inimene murdsid oma mõlemad jalaluud, sest rattapidurid olid ju korrast ära. Siiamaani näen unes seda pilti kuidas ma poest väljusin ja post kuhu ratta kinnitasin oli tühi. ja siis hakkab nii, nii kurb...
Aga nagu ütles just mu hea tuttav, et elu ongi triibuline ja peale musta triipu tuleb alati valge. Minul on neid valgeid triipe lausa 2. Üks väärib lausa eraldi kirjutamist, aga teine  on muidugi seotud mu rattahullusega. Kuna mu pojad ei suutnud näha mind kurvastamas, siis samal õhtul ootas mind juba mu uus sõber. Seekord siis Scott, aga samuti hall ja nii kui ma teda nägin ja esimese sõidu tegin, sain aru,et see on päris minu oma.
Esimesed 200 km nüüd 3 päevaga sõidetud ja peab ütlema, et ta on igat eurot väärt.

Lilleline päev. 

Viimasel ajal olen  mitmeid kordi mõelnud, et äkki aeg oleks edasi liikuda ja lasteaiaga hüvasti jätta. Hommikul tööle jõudes tunnen aga, et minu koht on just siin nende laste keskel. Hoolimata sellest, et igal aastal on rühmades järjest rohkem lapsi, kes vajavad  individuaalset tegelemist.
Ega ilmaasjata ei läbinud ma just mõni aeg tagasi sellekohase kursuse kuidas selliste lastega paremini hakkama saada ja kuidas neid aidata.
Olen ka aru saanud, et mulle ei meeldi elus suured muutused. Palju parema meelega liigun ma enda tallatud rada pidi, kus ma olen harjunud käima ja tunnen ennast kindlana.



Järjekordne kevadpidu, mis tõi mu süle lilli täis ja hulga tänusõnu ning  kallistusi oli ilmselt tõestuseks, et ma olen ikka veel õigel teel ja vajalik. Muutusteks pole aga kunagi hilja,

Pühapäeval saunaga.

Viimasel ajal on ujula  minu teiseks koduks saanud. Eks selles ole omajagu süüdi  ka kuukaart, mis lubab piiramatult ujulas käia ja patt oleks seda võimalust  kasutamata jätta . Hakka kodus siis veel sauna kütmisega vaeva nägema kui 5 minutiga oled juba kohal.
Millegipärast eelistavad kõik arusauna ja mina  istun leilisaunas uhkes üksinduses ning naudin täiega.
Pühapäevadel pole ma tavaliselt ujulas käinud, aga kuna täna hakkas kõik  viltu vedama, siis ei jäänudki lõpuks muud üle.
Hommikul avastasin,  et vesi oli  leige, Kuna boileri punane tuluke põles, siis ma ei pööranud sellele suurt  tähelepanu ja arvasin, et ju siis keegi on veega laiutanud.  Lõunaks oli vesi ikka veel leige ja siis oli selge pilt, et boileriga on midagi väga pahasti. Helistasin insenerist pojale, aga tema ei osanud midagi öelda ja arvas, et targem oleks montöör kutsuda. Sellest, et tänapäeva kodumasinaid enam parandada ei tasu, olen ma ammu aru saanud ja selge see, et esmaspäeval esimesel võimalusel tuleb poodi minna.
Arvatavasti oleksin  ma selle ka teoks teinud kui mul poleks olnud õhtul asja sauna.  Sealt avastasin ma korraliku uputuse. Segisti ja seina  vahelt pahises vett igale poole laiali. Alles 2 nädalat tagasi olin ma lasknud selle ära vahetada. Ainult ühe korra olin jõudnud seda kasutada.  Ilmselt oli paigaldamisel liiga kõvasti ühendused kinni keeratud ja ühel oli suur pragu sees. Sealt see vesi siis väljapääsu otsiski.
Ei teagi kas rõõmustada nüüd selle üle, et mu boiler on terve või kurvastada oma järgmise kuu elektri- ja veearve üle.
Maja vee olin sunnitud kinni keerama ja seega polnud mul enam isegi külma vett.
Ehituspoed  olid loomulikult juba kinni. Terve õhtu ja öö ilma veeta tundus natuke õudne, aga mul  ju ujula külastus tasuta ja miks mitte mõnuleda  natuke  saunas ning  mullivannis.
Täna oli isegi seltsiline saunas. Kõige naljakam oli see, et teine saunaline vaatas mind ja ütles, et nüüd ta näeb mind lõpuks lähemalt ka, Nemad mehega on terve talve läbi mind vaadanud ja mõelnud, et kes see hull rattaga kihutaja küll on. Tuli välja, et me oleme peaaegu naabrid ja lõpuks saime siis tuttavaks ka.
Koju jõudes olid head päkapikud vahepeal kõik korda teinud ja saunas oli jälle uus segisti, millest tuli sooja vett.

Mis teeb inimese õnnelikuks 

Helistas noorem poeg:"Muti mis teed?"
Mina:" Rattaga sõidan. "
Poeg:"Kas ma olen sulle juba öelnud, et sa ei ole normaalne?"

Kuidas nüüd võtta? Mille järgi üldse inimest liigitada või lahderdada?
Kõigil on oma veidrused ja kiiksud ning  kui need talle meeldivad, siis minugi pärast las need olla. Ma ei hakka ju ometigi kedagi ümber muutma või ennast eeskujuks tooma. Muidugi on ka selliseid asju, mis mulle teises inimese ei meeldi, aga kui ma ei pea temaga igapäevaselt arvestama, siis inimesel on ju ometigi õigus olla just selline nagu ta tahab ja talle meeldib.
Viimastel aastatel on sõbrapäev väga moodi läinud. Internett on täis pilte ja tervitusi.  Kõik kallistavad,  teevad kingitusi. Mina aga arvan hoopis, et miks me peaksime sõpru meeles pidama ainult ühel päeval aastas ja miks peaks just  see päev olema sõprade jaoks eriline?  Mul on vähe tõelisi sõpru, aga nad on mul olemas alati-iga päev. Ma saan nende peale loota, nõu küsida, helistada, südant puistata. Miks ma peaksin siis ühel päeval aastas nahast välja  pugema kui nad on mul olemas alati nii rõõmudes kui muredes? Arvan, et ise olen samasugune.

Kõik me soovime ometigi elada head elu ja kui ise ei püüagi  midagi selle nimel teha, siis ilmselt jäämegi soovima. Alustagem siis kasvõi sellest, et hakkamegi positiivselt mõtlema, aga kas sellest ka piisab?

Tagasi vaadates...

Järjekordselt hakkab üks aasta otsa saama. Aega tagasi pöörata pole meie võimuses, aga targemad olla ja enda vigadest õppida ning järeldusi teha saame ikkagi. Homme on juba uus päev ja uus aasta, kus minevikul pole enam mingit tähtsust. On vaid tulevik.
Igal asjal on oma aeg ja just nii antaksegi meile meile teadmine ja  tarkus, aga alati jääb veel midagi  mida tahta.
Aastaga võiks üldiselt rahule jääda. Minu sportliku poole pealt oli see üks tugevamaid. Rattaga sõitsin 5600 km ja täna ilmselt lisanduvad veel mõned kümned. Veebruaris hakkasin käima vesiaeroobikas, millest on saanud minu üks nõrkus  milleta enam elu ette ei kujuta.
Isikliku elu peal sain jälle ühe õppetunni võrra targemaks, aga vähemalt näitas see seda, et midagi sellist ma kindlasti oma ellu enam  ei taha. Mineviku varjud kummitavad mind küll siiamaani, aga olen suutnud järjekindlaks jääda. Sealt tunneli lõpust paistab küll hele valgus, aga Tuhkatriinu muinasjuttudesse pole mul erilist usku.
Minu perel läheb hästi. Noorem õpib nüüd ülikoolis esimesel kursusel.Vanem poeg vahetas töökohta ja naudib uusi väljakutseid. Vanema tütre maja ehitus on  jõudsalt edasi arenenud. Noorem poeg kolis Peetrikülla elama ja tema firmadel läheb edukalt. Mida rohkemat enam  tahtagi kui perel läheb hästi ja kõik on rõõmsad ning õnnelikud.

Hing soe ja valus – üks aasta hääbub…
Ei tule enam sellist teist.
Ta päevadesse helendama jäänud
on osakene kõigist meist.

Nii kordub kõik ja siiski kordumatu
on iga möödaläinud päev.
Sel ööl, sel nähtamatul lävepakul
neid hoopis uues seoses näen.

Sel ööl, head sõbrad, vaikselt soovin,
teil olgu uue aasta algus
niisama pidulik ja kaunis,
kui kuusel kumav küünlavalgus!

Läksin reklaami ohvriks. :D

Ostsingi poest, aga 2 tunni pärast oli ta täpselt samasugune külm ja toores nagu  ta külmutuskappi asetades oli.
Enne äraminekut lugesin küll veel sõnad peale, et  paari tunni pärast oleme tagasi ja siis tahaksime lõunat süüa, aga ei mingit isetegevust.
Usu siis veel, et jõulu ajal juhtub imesid.