Meie armas kevadpidu.

Kolmapäev 25 mai 2011.

Kuigi mu päev ei alanud just kõige meeldivamate uudistega, olen ma praegu siiski nostalgilises meeleolus ja mu hing on täis hellust ja rahu.
Meie rühmal oli täna kevadpidu. Lastel oli esimene suurem etendus"Kuidas lepatriinu endale täpid sai."
Meie pisikesed olid kõik tublid ja julged ning said oma osadega suurepäraselt hakkama.
Lepatriinu oli õnnetu, et tal ei olnud täppe ja käis neid küsimas sinililledelt, liblikatelt, lindudelt ja lõpuks saigi õiget värvi täpid muttidelt.
Eriti südamlik oli peo lõpp, kus emmed võtsid oma lapsed sülle ja laulsid koos lastega laulu "Emme kallis, tee mulle pai..."
Pärast jõime ühiselt kohvi ja sõime torti.
Lõpp läks kiireks. Maja taheti kinni panna ja mul ei jäänud riiete vahetamiseks enam aega. Sõitsingi siis koju nagu ikka oma punase jalgrattaga, seljas satsiline peoseelik, jalas kõrged peokingad ja muidugi hunnik lilli kaenlas. Kõrvaltvaatajatele jätsin kindlasti imeliku mulje, aga mis mul sellest. Vahepeal pidin ainult seelikusabasid kinni hoidma, et tuul neid üle pea ei viiks. Sellise ulaka lapse tunne tuli peale.



Oma ilusatest lilledest ei saanud loomulikult pilti tegemata jätta.

Kuidas ilma elektrita hakkama saada?

Teisipäev 24 mai 2011

Inimene on ikka oma harjumuste ori.
Kui tütar mulle kell 2 helistas ja teatas, et pool maja on ilma elektrita, ei mõelnud ma veel midagi. Arvasin et kindlasti lõi kilbis mingi kaitsme välja ja kui koju jõuan vajutan lihtsalt sisse.
Paari tunni pärast koju saabudes oligi esimene asi kilp üle vaadata. Minu mõistuse järgi oli kõik korras. Igaks juhuks mõtlesin enne riketesse helistamist poistega nõu pidada, sest ega minu teadmised elektrist pole just need maailma parimad. Kuid siis selgus tõsiasi. Üks poiss oli Märjamaal, teine Kiviõlis ja see kõige suurem Padisel. Ikkagi pidin ennast usaldama. Olin esimene. Mitte keegi polnud kurtnud elektrikatkestuse üle. Õnneks selgus varsti, et ikka alajaamas oli mingi viga, millega hakati kohe tegelema. Mul läks muidugi kohe kergemaks, et vähemalt minu majas oli kõik korras. Selgelt on veel meeles uue aasta algus, kus olime 9 tundi ilma elektrita. Seda õudust ei tahtnud küll jälle üle elada.
Puudus just see faas, mille pealt mul töötasid kõik kodumasinad. Järelikult süüa polnud vaja teha, pesu polnud vaja pesta, boiler ei töötanud, samuti arvutid ja televiisorid. Just täna, kui ootasin kaugelt külla oma sugulast, kellele olin lubanud midagi maitsvat pakkuda. Selleks ajaks kui tema kohale jõudis, oli terve maja juba ilma elektrita. Ei saanud isegi kohvi pakkuda, aga sellegipoolest oli meil tore olla ja jutt aina jooksis. Peale sugulase lahkumist hakkas juba pimedaks minema. Magama oli vara minna, aga teha ka midagi ei osanud. Kogu aeg oli selline tunne, et midagi pakilist on veel vaja teha. Kõige hullem protseduur oli dušši all käimine. Nagu kiuste mul just homme arsti juurde minek ja tööl pidu. Nüüd tean ka seda tunnet, mida kogeb iga päev Ita Ever, kui astub jääkülma vanni. Talisuplejat minust küll ei saa kunagi. No mina küll ei tea, kuidas inimesed vanasti elatud said.
Magamamineku ajaks tuli elekter tagasi. Seekord läks natuke kergemalt. Kõigest 8 tundi. No mida sa siin valges nüüd ikka enam magad.

Oh seda kena kevadet.

Pühapäev 22 mai 2011.


Ilmselt olen palju lobisema hakanud, aga ega minagi saa erand olla.
Räägin mehele mitu päeva, et mul on pesunüürile toetuspuud vaja. Sellist pikka, peenikest ja otsast kaheharulist. Sirge peab ka veel lisaks kõigele olema. Kaua mul siis ripub see pesu sedasi otsapidi mööda maad.
No millal need mehed on enne kohe kirve selga võtnud ja metsa läinud, kuigi mets siinsamas maja taga? Alati on 100 muud tähtsamat asja pooleli. Täna mul aga vedas. Isegi mind kutsuti kaasa saagi kandma. Noh nii seltskonna mõttes. Enne seda ihuti kirves ka veel teravaks. Ajas naerma, aga mis teha, Ta lihtsalt on mul selline põhjalik iga asjaga. Selle eest sai mu pesunüür endale tõesti väärt toetaja.

Selle aasta kevad on väga ettearvamatu. Iga päev avastan midagi uut. Metsaalune on juba  piibelehti täis. Mul polnud ainugi, et nad on kohe, kohe lahti minemas.

Rabarberi kooki tegin ka. Juba teist korda sellel aastal. Esimesed rabarberid on alati kõige paremad ja neist saab kõige maitsvama koogi.
Minu laps oli vahepeal ära väsinud ja magas nii armsalt oma lemmikkaisukaga.

Veel üks üllatus.


Laupäev 21 mai 2011.

Ei saa mitte vaiki olla, kui lihtsalt pean natuke uhkustama.
Minu tomatid tegid täna mulle ilusa üllatuse. Polnudki enne avastanud, et muist on äkki nii suureks kasvanud ja mina arvasin, et ainult õitsevad. Kiitsin neid selle eest ikka südamest. Nii, et minu head sõbrad võivad ritta võtta. Varsti on tomateid loota. Punaseid ikka.

Minu mees on lilla.

Laupäev 21 mai 2011.

Eile sain paraja šoki osaliseks kui mu mees töölt koju saabus. Viimasel ajal on niigi ootamatuid üllatusi liiga palju olnud ja nüüd see ka veel. Kaelas rippus tal nimekaart. No selline pildiga nagu alati ja vastu vaatas ka ikka see minu oma armas, kallis, naeratav ja leebe mehenägu, aga see taustavärv. Õudne. Maksku pealegi see Elioni uus logo 700000 eurot, aga kui su mehe kaelas ripub sellise vastiku lilla taustaga asjandus, siis ei saa kuidagi muudmoodi kui need mõtted kisuvad sinna, no teate ise küll kuhu. Oma naiselikus õeluses ei saanud muidugi küsimata jätta, kas talle selle kaardiga ööklubis Angel soodustusi ikka pakutakse.

Natuke Soodomakomorrale mõeldes ja konnadest ka.



Neljapäev 19 mai 2011.


Mulle meeldib mu töö hoolimata sellest, et päeva lõpuks on vahel pea nii tühi, suu väsinud ja mõtted ei liigu üldse. 20-ne põngerjaga terve päev tegutseda nõuab parajat energiat. Muidugi on see tegelikult vahva. Lapsed annavad nii palju. Keegi ei suuda olla nii siiras, otsekohene ja vahetu oma soovides ja tahtmistes, kui seda on üks 3. aastane laps. Eriti kui veel sellele mõelda, kui ilusad konnad me täna kleepisime.
Kõige paremini puhkangi ma ennast järgmiseks päevaks välja just oma väikeses aias tegutsedes. Praegu on ilus aeg. Toomingad õitsevad, sirelitel on juba suured õienupud, õunapuud on kohe lahti minemas ja arvukaid õisi tuleb iga päevaga juurde. Tomatitaimed kasvavad ka iga päevaga pikemaks ja usun, et ka sellel aastal valmivad esimesed tomatid jaanipäevaks. Istutasin täna oma aeda hulga suvelilli. Taimed olid nii suureks kasvanud, et lausa nõudsid suuremat pinda. Loodan, et öökülmad ikka kimbutama ei tule kuigi vanarahvas ütleb, et toomingate õitsemise ajal on öökülmade oht. Enne magama minekut otsustasin veel rattaga ühe tiiru teha. Mulle meeldib üksi sõita. Saan valida just selle marsruudi ja kiiruse, mis mulle sobib ja mis peamine, ma saan mõelda omi mõtteid. Eriti kui on midagi vaja enda jaoks selgeks teha. Võtsin suuna juba Harku metsa poole, aga siis tuli mõte hoopis Glehni lossiparki sõita. Polnudki sellel aastal seal veel käinud. Sattusin just õigel ajal. Terve metsaäär nagu põles. Muidugi päike ju loojus. Jäin seda imetlema ja oleks peaaegu avarii teinud. Keset teed minu rajal suudles paarike. Selline nooremapoolne, kuigi mehe pealagi säras päikese kumas, aga neiu oli musta lehviva lakaga. Ju nad olid siis ka ilusat vaatepilti tulnud nautima.
Nüüd olen jälle ilusasti kodus ja kohe on minu mehe kord. Muidugi on mul põlvini ulatuv flanell öösärk korralikult kurguni kinni nööbitud ja paksud kardinad on ka akna ette tõmmatud. Just nii pimedas ja teki all nagu meie eale kohane.

On pühapäev tore päev...

Pühapäev 15 mai 2011.

Ei hakka siin pikalt kirjutama kui pettunud ma tegelikult Eurovisiooni tulemustest olin. Minu meelest eelviimast kohta Getter küll ei väärinud. Rockefeller Street oli mõnus särtsakas lugu, mis pani kuulama ja jalaga takti lööma. Näppu just viskama ei hakanud, aga kuulama kutsus küll. Getter ise oli julge ja enesekindel. Mind ei häirinud sugugi ta roosa kleit. Öelgu see Paukson, mis tahes. Sobis hästi natuke barbiliku tantsu ja olekuga. Minu mehe kommentaar oli muidugi selline, et kindlasti ei saa esikümnesse, sest tal on nii peenikesed jalad. Oh seda meeste mõistust! Kuigi tundub, et natuke oli tal õigust ka. Vaat, mis juhtus. Teine minu lemmik oli Soome laul, aga Prantsusmaa ei meeldinud kohe mitte sugugi.
Hommikul ärgates arvasin, et tuleb ilus ilm hoolimata ilmateatest. Päike üritas mitu korda pilve tagant piiluda. Lõpuks aga loobus. Uni oli ikkagi läinud, kuigi sai kaua üleval oldud. Andsin mehele mitu korda õrnalt märku, et nagu kohvi tahaks. Täna oleks vist võinud lamatised saada seda oodates. Hakkasin ise virgaks ja panin tuunikala- juustu- tomati ja basiiliku saiad ahju. Mehe poolt ei mingit vaimustust. Ilmselt polnud täna tema päev või siis see teine variant. Üles aetud, aga äratamata unustatud.
Jätsin ta aeda muru külvama ja läksin hoopis Nõmme turule. Eile jäigi vihmase ilma pärast minemata, kuigi oli turu teine sünnipäev.
Lõunaks plaanisin teha oma lemmikuid peedi- ja porgandi pikkapoissi, aga nagu kiuste peeti polnud üheski letis. Ei tea kuhu see oli äkki kadunud? Alles olid kõik kohad täis, nüüd ei kuskil. No porgandi oma ka hea. Ostsin siis hoopis prooviks värskeid kartuleid. Nägid küll ilusad ja täitsa värskete moodi välja.
Tagasiteel sattus minu selja taha õppeauto. Saan aru küll, et kõik on vahel esimest korda roolis, aga nii koba ka ei saa olla. Vahepeal oli tunne, et sõidab minust täitsa üle, hoolimata minu punasest rattast ja pükstest. Vasakpööre lõppes sõiduga vastu elektriposti. Õnneks polnud hoog liiga suur. Usun, et läks ilma suuremate kaotustega. Ma sain vähemalt mööda.
Pikkpoiss tuli hea ja krõbe, kartulid olid maitsvad ja mees hulga tööd ära teinud.
Lõpp hea, kõik hea!