Raikküla mõisas.

Enne mõisa jõudmist saime  südamest naerda.
Sõitsime  Coopist läbi, et teele pisut  juua ja näksimist  kaasa osta.
Coopis on aastaid kassas töötanud üks pisut omamoodi noormees.
Ma pole veel kordagi näinud teda naeratamas. Naljast ta väga aru ei saa, aga oma tööd teeb pühendumusega.
Ladusime  kassalindile oma veed ja ämbri küüslauguleibadega.
Kassapidja vaatas meile tõsise näoga otsa ja küsis, et kas tõesti on kõik nii halvasti. Alguses ei saanudki kohe päris pihta mida ta sellega mõtles, aga siis täiendas, et leib ja vesi. See pidi  vangitoit olema. Meie omalt poolt kiitsime takka, et loomulikult, mida siin siis ikka väga  hõisata. Jaanipäev kohe tulemas ja pole priisata midagi. Jäi meile väga tõsise näoga järele vaatama.

Mõned päevad tagasi nägin televiisorist saadet abielupaarist, kes oli endale võtnud väga raske ja keerulise ülesande.
Saade oli muidugi mõned aastad tagasi juba tehtud, aga mind hakkas huvitama, mis mõisast edasi on saanud.
Kohale jõudes oli kohe aru saada, et nõukogude aeg oli palju pahandust teinud.
Tundus, et mõisale jäi siin kitsaks, sest ümberringi oli igasuguseid hooneid nii lähedale ehitatud, mis üldse sinna ei sobinud. Vanad mõisahooned olid läbisegi majade ja kuuridega. Mõisaga kõrvuti seisis ka kaasaegne koolihoone.
Peahoone ise oli saanud uue katuse ja mingil määral oli taastatud ka uhke terrass.
Taastatud olid ka 2 ust oma uhkete ornamentidega.
Ühes  mõisa hoones viidi läbi ka koolitusi.
Õu oli täis vanu uhkeid toole, mida just parajasti restaureeriti.

Nii palju on veel huvitavaid kohti kuhu tahaks minna, aga kahjuks igale poole ei jõua.
Puhkus on veel ees ja mine tea kuhu me jõuame.
Ees ootab nii palju põnevat ja sügisel on uued väljakutsed.
Jõuan tagasi sinna, kus ma alustasin 35 aastat tagasi.

Ja need minu tomatid. Alati olen jaanipäeval esimese saagi saanud, aga selle aastal ilmselt enam ei tule. Kollakad on küll, aga läheb veel pisut aega.

Ravila mõisas.

Selle nädalavahetuse veetsime Ravila mõisas.
See oli esimene mõis meie ööbimiste ajaloos, kus mõisa fassaad vajas korralikku remonti.
Eriti ehmatav oli minu jaoks see, et mõisa külge oli ehitatud juurdeehitis.
1950 aastal paiknes seal hooldekodu ja 1965 aastal rajatigi peahoone külge kolmekordne juurdeehitis.
Hooldekodu seal küll enam pole, aga juurdeehitis oli ikkagi häiriv ja rikkus ära mõisa üldpildi. Isegi muist teise korruse aknaid olid jäänud seina varju.
Pererahvas oli väga sõbralik ja oli nõus meile oma mõisast palju huvitavat näitama ning rääkima.
Mõisa teisel korrusel käis  remonti, sest juulis pidid seal algama filmivõtted.
Tuba oli mõnus ja puhas. Isegi padi oli päris talutav. Tavaliselt ei suuda ma võõraste patjadega kuidagi magada. Ikka on nad minu jaoks kas liiga suured, kõrged, kõvad või topilised.
Keldris oli saun, mida me võisime kasutada nii kaua kuni soovisime.
Kirjas oli küll, et mõisal on segasaun ja ma lootsin, et kui mina sauna jõuan, siis on seal laval rida võõraid mehi, aga pidin leppima ainult omaga. Peale kolmandat leili viskamist kadus temagi. Sain siis üksi laiutada ja nautida. Nii kõrgel laval polnud ma varem istunudki. Jalad  teisele astmelauale ei ulatanud.
Alguses tundus küll, et pea kõrgel suitseb ja jalad külmetavad. Tundus, et oleksin pidanud ikka villased sokid kaasa võtma.
Õnneks varsti läks temperatuur ühtlaseks ja sain oma sauna naudingu kätte.


Hommikul ärkasime juba varakult väljapuhanutena.
Imelik, et kui  pead tööle minema, siis tahaksid magada, aga kui see võimalus on, siis und ei olegi.


 Hommikusöök serveeriti ainult meile kahele. Üks perekond oli peale meie veel, aga nemad ei tellinud sööki.

 Otsustasime läbi sõita ka Kõue mõisast.
See mõisakompleks on täielikult renoveeritud ja näeb väga uhke välja
Väga omapärane  tõllakuur ja muidugi imeline park oma kivist aedade ning õitsevate põõsastega.

Kirke Kangro teos Black Objekt(tank-klaver)tundus minule võõrkehana, aga ju see on siis selline kunst, mis mind külmaks jätab.

Oli väga kena nädalavahetus ja saime palju uut ning huvitavat teada.
Peale jaanipäeva siis edasi  Tõrva valda Lossispaa Wagenkülli.

Oleme kuulanud lillede  laulu.

Aeg aina lendab ja  kogu aeg jääb mõni tund puudu, et kõike jõuda teha mida tahaksin. 

Alles algas mai armsa emadepäevaga kui kõik mu lapsed koju jõudsid ja nüüd juba juuni keskpaik käes.

Noorem lapselaps sai aastaseks ja mitmed mõisad said jälle läbi käidud.

Kehtna mõisas muidugi paelusid mu tähelepanu hobused. Sinna oleksin võinud jäädagi. Väikesed varsad kepslesid emmede ümber ja olid nii lustlikud.

Peahoone oli ümbritsetud tiikidega ja ühes ujus pardipere oma seitsme lapsukesega. 

Mõisa on päris palju renoveeritud, kuid hooneid on väga palju ja igale poole pole jõutud.

Valitsejamaja,tall-tõllakuur,sepikoda,laudad,meierei, vankrikuur, aidad ja jääkelder. Loomulikult ka viinavabrik, mis ei puudu ühegi mõisa juurest. 

Järvamaa kutsehariduskeskuse maja on samuti kenasti korda tehtud. Väga huvitvad on ornamendid, mis asuvad maja ülaosas.

Olustvere mõisast võiks kirjutada pika jutu, aga ega kõike ei saa sõnadega kirjeldada. Peab ise nägema.

 Edasi sõitsime Lelle mõisa. Mõis on parempoolsest otsast kahekorruseline, muus osas ühekordne.Säilinud on mitmed kõrvalhooned. Mõisahoonet ümbritseb suur park, mille suursugusust võimendab künklik maastik.


Õnneks saab nüüd jälle mõisadesse sisse ja homsest alustame jälle oma kahepäevaseid mõisatuure. Nii palju on veel nägemata.
 Ilusat suve ja huvitavaid seiklusi.

Oli kord...

Täna on  see päev kui ma peaksin su lendu laskma nagu ööliblika.
Kustutama telefonist su numbri ja sõnumid.
Viimasele jäigi vastus saamata. 

Hommikul ärgates on siiani esimene  mõte, et peaksin sulle helistama ja küsima kuidas su öö möödus? 
Kas said ikka magada ja oled juba hommikust söönud? 
Nii lihtsad ja enesestmõistetavad küsimused, aga tähtsad ja olulised.

Ma pole kunagi tahtnud selle peale mõelnud, et tegelikult ei saa me üksteise ellu päriseks tulla ja jäädagi. Igaks asjaks on oma aeg ja kes peab minema, see läheb.
Ma ei teagi kas ma olen veel selleks valmis, et sinust lõplikult lahti lasta.  30 aastat mu elust olid sa olemas ja praegu tundub, et ma vajaksin  kedagi, kes nõeluks kinni kõik need augud, et minust saaks jälle üks tervik.

Inimest minema lasta pole kerge, aga miski pole  jääv ja keegi pole kellegi omand.
Tulek ega minek polegi me endi teha vaid tähtis on hoopis see, mis jääb sinna vahele.

Sinuga koos ei kõhelnud ma kordagi kui me koos 20 lapsega sõitsime rongiga Paldiskisse või läksime Kadriorgu kevadet avastama. Me olime üks tiim. Me saime teineteise peale loota ja me mõtlesime ühtemoodi.
Nii pole ma enam ammu tundnud.
On ääretult valus, aga seda ei saa enam muuta.


Tahan tänada sind, et sa tulid minu ellu. 
Tahan tänada et sain sind tundma õppida ja sinuga koos töötada. 
Tahan tänada  iga naeratuse, hea sõna  ja koosveedetud aja eest. 
Jääd alati minu südamesse elama.

Kevadiselt.

Meie igapäevaelu on pea peale keeratud, aga igast halvast asjast leiab alati ka midagi head.

Kui kõik halb, mis praegu sünnib kõrvale jätta, siis tegelikult mulle meeldib selline elukorraldus.
2 päeva nädalas käin tööl ja ülejäänud aja saan pühendada kodule, perele  ning  iseendale.

Hea on hommikul ärgata kui tead, et terve toimekas päev on ees ootamas ja kiirustada pole vaja kuskile.
Siiamaani pole veel igav olnud, sest tegevusi leiab alati.
2  nädalat tagasi puhkes õitsele  mu esimene tulp. Nüüd on neid lahti minemas juba mitu, aga esimene on alati eriline.

Eelmisel nädalavahetusel sõitsime Keila-Joale.
Oleme seal muidugi sadu kordi käinud, aga iga kord avastad jälle midagi sellist, mis on eelmistel kordadel kahe  silma vahele jäänud. Seda enam kui päike paistab  nii kutsuvalt ja kevad on täies hoos. Hing ihkabki loodusesse.
Inimesi õnneks eriti ei kohanud ja saime isegi oma lemmiksöögikohta Emmeliine ja Otto sööma minna. Olime seal ainukesed kliendid.















Laulasmaal on huvitav bussiootepaviljon.Seinal on raamaturiiul,  kus inimesed saavad bussi oodates raamatu lugemisega aega sisustada. Väga huvitav lahendus. Kirjandust on seinast seina.
Palju on ka lasteraamatuid.

Sellel nädalavahetusel avastasime Väänat.
Olen sealt mitmeid kordi läbi sõitnud nii auto kui jalgrattaga, aga polnud kunagi süvenenud,  mis vaatamisväärsused seal on.
Vääna mõisas tehti suuremahulised restaureerimistööd aastatel 2014-2015. Praegu asub seal kool.

 .


Kõik oli väga korras. Ka suur park koos tiigiga on hoolitsetud. Mõisa akendel istusid mängukarud. Kõik aknad olid neid täis ja teisel korrusel oli kiri, et kus te olete nii kaua?



Pargi ühes küljes on imeline mets. Tekkis selline tunne nagu oleks sattunud muinasjuttu. Natukene õudne ja samas nii ilus. Puud kasvasid risti-rästi, aga kõik olid korralikult hooldatud.

Eestimaal on veel küllaldaselt kohti, kuhu minna ja ilusat loodust nautida. Ei peagi sõitma kaugele.

Olge siis tublid ja ärge haigeks jääge. Jalutage, nautige loodust, sõitke rattaga ja turgutage ennast.Vahelduseks tehke suvikõrvitsavormi. Meie perele igatahes maitseb.
Mina asendasin nisujahu riisijahuga ja õli ei pannud. Riivitud juustu jagasin pooleks. Ühe poole segasin taignaga ja teise poole panin vormile peale. On maitsev nii külmalt kui kuumalt.

500 g riivitud suvikõrvitsat

1 suur hakitud sibul

150 g peekonit

5 muna

5 sl õli

100 g riivitud juustu

120 g nisujahu (u 2 dl)

1 tl küpsetuspulbrit

soola ja musta pipart

VALMISTAMINE

Haki peekon väiksemateks tükkideks, haki sibul. Prae need kuival kuumal pannil krõbedaks.

Riivi suvikõrvits jämedalt. 

Klopi munad õliga ühtlaseks, sega juurde jahu, küpsetuspulber, siis sibula-peekonisegu, riivitud suvikõrvits ja riivitud juust. Maitsesta soola-pipraga. 

Tõsta u 26 cm läbimõõduga vormi, mis on eelnevalt kergelt võiga või õliga üle pintseldatud. 

Kalla võitatud pirukavormi ning küpseta 200-kraadises ahjus umbes 30 minutit, kuni vormipirukas on kenasti kerkinud ja pealt kuldne.

Ärge pange tähele ma niisama targutan

Vahepeal tuli juba selline tunne, et mitte midagi ei viitsi enam teha. Kodus olemine tegi nii laisaks. Lugesin aga juturaamatuid, kudusin sadatuhat sokki ja nautisin vabadust. Kassid muidugi rõõmustasid, et ei pidanud kahekesi kodus olema.
Päris töötu ma muidugi veel pole. Lasteaed on endiselt avatud.
Tööl käime kordamööda. Töötab ainult valverühm ja kohal on 1-2 last. Peseme, desinfitseerime ja õpetame ning püüame terveks jääda.

Aiatööd on praeguseks tehtud. Kevadisi lilli õitseb päris hulgi  ja hoolimata öökülmadest on kõik elu ning  tervise juures.
Laiskusest sain jagu  ja võtsin ette  maja suurema koristuse. Täna on kolmas päev ja jõudsin otsaga sauna ja plekitöökotta. See oleks mul muidugi palju kiiremini läinud kui mu abiline Missy poleks igale poole oma nina toppinud ja nõudliku sekkujana lasknud mul paljud asjad mitu korda ümber teha enne kui  rahule jäi.
Preemiaks tubli töö eest kütsin  sauna kuumaks ja nautisin uhkes üksinduses leili. Just nii kuuma ja tulist nagu mulle meeldib.


Muidugi rattaga käin   iga päev sõitmas. Terviserajad on inimesi täis ja kõigil on rõõmsad puhanud näod peas nagu polekski seda koledat haigust. Ujulast tunnen kohutavalt puudust, aga küll ükskord saan jälle sinna ka.
Ausalt öeldes ei uskunud ma, et asi nii hulluks läheb. Mõtlesin kogu aeg, et see on seal kaugel ja meisse see ei puutu.
Loodan, et saame selle haiguse varsti kontrolli alla ja enam hullemaks ei lähe.

Enne kui majutusasutused kinni pandi jõudsime veel  Haapsalus Promenaadi hotellis ära käia.
Olime siin ilmselt viimased külastajad, sest peale meie ei olnud kedagi. Oli uhke tunne küll kui terve hotell oli meie pärast avatud. Privaatsaun mullivanniga, teenindav personal ja restoran.
Õhtul linna peal jalutades tundus küll nagu me oleksime sattunud kummituslinna. Mitte ühtegi inimest ja  majade aknad olid enamuses pimedad. Ainult mõni üksik tuluke vilkus kuskil. Isegi koeri, kasse polnud  näha.
Meie toal oli rõdu ja merevaade koos luikedega.
Hotell meeldis väga, sest teenindus oli kodune ja armas.
Hommik algas koos merelindude lauluga ja muidugi imeilusa päikesetõusuga.
Hommikusöök oli rikkalik  vaatamata sellele, et olime ainult kahekesi.
Õhtusöök oli maitsev. Saun ja mullivann mõnusad ja muidugi meeldis eriti veel see, et koht oli nii vaikne ja rahustav. Toast mere äärde oli ainult  mõned sammud.

Järgmise reisiga läheb nüüd veidike aega, aga loodan väga, et suvi tuleb ikka imeline.

Peske ikka hoolega käsi ja olege terved.

Plirts, plärts- käes on märts.

Märts on küll, aga selle teise asjaga annab veel ilmselt mõned päevad oodata.
Kevadlilled õitsesid nii kenasti, puudel olid suured pungad ja meie  jõulukuusk ajas pikki võrseid.
Arvasin, et ega ma seda talve enam ei tahakski. Siiamaani pole tulnud, siis võiks juba tulemata jääda. Vanarahva tarkus ütleb aga, et ega tali taevasse  jää. Nii juhtuski. Öösel oli ikka paraja hulga lund alla lennutanud ja hommikul tuli esimest korda lumesahk näppu võtta.
Suurt tolku sellest polnud.Töölt koju jõudes oli kõik vanaviisi. Hilisõhtul sai veel kolmandatki korda lund rookida, aga see oli nii mõnus.
Hommikul tööle minnes  oli  selline tunne, et just  lumi oligi puudu. Härmas puid vaadates ja mööda paksu lumevaipa tööle jalutades oli hinges nii kerge ning  hea tunne.


Veebruar oli üritusi ja tegemisi täis.
Kõigepealt alustasime sünnipäevadega.
Minu 2 lapselast on sündinud minuga ühel ajal ja seega pidasime 3 sünnipäeva koos. Sellel aastal siis sünnipäev Bronto Mängutoas. Väga vahva üritus. Külalisi oli igast vanuseklassist ja kõik sobisid omavahel ideaalselt.
Õhtu lõpuks  jõudsime siiski ka varieteesse Merineitsi.
Imestan juba mitmendat aastat kuidas nad suudavad kõrgetel kontsadel terve õhtu läbi tantsida ja särada. Eelmise aasta kava meeldis pisut rohkem, aga tänavune on ka väga äge. Algus natuke venis, aga siis läks kõik käima ja lõpp oli nii särtsakas, et kuidagi poleks tahtnud ära tulla.


Mõisadega ootame kevadeni kui aedades on ka juba mida vaadata. Praegu oleme külastanud erinevaid Spasid.
Viimane oli Estonia Medical Spa Pärnus.
Pärnusse jõudes oli ilm väga tuuline. Vihma sadas ja kohati kiskus päris tormiks. Jätsime ära jalutuskäigu mereranda ja suundusime kohe Spasse.
Mina olen väga rahul. Erinevad saunad, Jaapani vann, soolakamber, palju mullivanne ja hoolimata sellest, et oli palju rahvast, ei häirinud see, sest kõik mahtusid kenasti ära. Vesi oli nii soe, et nüüd on lausa tegemist, et Nõmme ujulaga jälle ära harjuda.
Kell 19.00 ootas meid restoranis õhtusöök. Laud oli rikkalik ja kõike ei jaksanud proovidagi.
Tuba oli pisut vanamoodne. Voodi kitsavõitu ja padi topiline, aga personal oli sõbralik ning abivalmis.
Hommikusöögil jättis soovida kohvi järjekord. Oli ainult 1
kohvimasin ja kõik tahtsid masinakohvi. Kannukohvi oleks kohe saanud, aga mina olen ka harjunud värskelt jahvatatud ubadega.Võtsin endale kohe 2 tassitäit, et ei peaks enam hiljem järjekorras seisma.Kunagi kindlasti tuleme siia veel tagasi, aga ootame pisut soojemaid ilmu.

Veebruari lõpus käisin jälle Lennusadamas Linnapea vastuvõtul.
Sellel aastal oli rahvast väga palju, aga  eeskava oli järjekordselt huvitav. Alguses tantsisid varietee tantsijad ja õhtu lõpetas Marju Länik. Vahepeal tegi muusikat veel Vaheri ansambel.

Esmaabi koolitus ka läbitud ja nüüd olen jälle targem kuidas koroonaviirusega hakkama saada.
Mitte, et ma seda kardaksin, aga kuna ma töötan koos meie kõige kallima varaga, siis alati on hea kui täpselt tead kuidas käituda.

Nii ja üldse. On teil selle talve esimesed ja viimased lumememmed juba tehtud? Meie küll tegime ja ma tahan näha mitu neist homseks veel püsti jäävad.