Kassist ja kevadest ja muust ka.

Õeldakse, et kassil on 9 elu, aga kui üks otsa saab, miks siis ei võiks üks nendest kaheksast jätkuda.
Ma ei teagi kumma pärast ma rohkem kurvastasin? Kas oma paarilise pärast, kellel tuleb järjest enam rinda pista ootamatustega või oma Dusja pärast.
Ilmselgelt üks võimendas teist ja kurbus oli seda suurem. Raske on teha otsust kui sinust sõltub kas elu või surm ja see tegelane on sulle nii sügavasti südame külge kasvanud, et mitte kuidagi ei tahaks temast loobuda. See teine vaatab aga sulle oma kurbade nööbisilmadega otsa ja selles on ainult kurbus ning valu.
14 aastat vahetut hoolimist ja armastust. Nii kaua on ta meie juures elanud, aga väikese kiisuna elas ta üle ka oma pererahva surma ja jäi tänavakassiks.
Arg ja näljane-just sellisena ta meie aeda tuligi. Võttis kaua aega enne kui ta meid usaldama hakkas.
Jah ma tean, et kassid on isepäised ja ettearvamatud, aga nad ikkagi saavad endale suure osa su südamest ning  ilma nendeta ei kujuta ma oma elu ettegi. Vaatad kuidas ta kannatab ja tunned veel suuremat hingepiina. Samas kui teed otsuse, mis oleks minejale kergem, aga kuidas ise sellega edasi elada? Ei tea? Igatahes väga raske. Seda enam, et teisel on juba 17 aastat turjal ja mõistad samuti, et ühel päeval saab kõik otsa. Ega ma päris täpselt ei teagi ta vanust, aga arvan, et ta võis kolmene olla kui meie ta lapsendasime.

Igatahes panime arstile aja ja läksime sinna lootuses, et saame loomale mingit leevendust ning  ta ei pea vähemalt valu kannatama.
 Milline kergendus oli kui selgus, et kassi tagumine pool polegi halvatud ja tal oli lihtsalt nii tugev  põletik, suur sisemine mädapaise ja loomulikult palavik.
2 päeva tilgutite all, nädal aega tablette ja süste ning  ma loodan, et meil tuleb ilus suvi.
Praegu tundub küll, et ta on noorenduskuuri läbi teinud ja energiat on mitme kassi jagu.

 Mitmendat päeva tundub, et väljas on juba suvi. Jume on šokolaadine ja ka esimesed kevadlilled hakkavad oma õitsemist lõpetama
Tulbid ja nartsissid on õitsemishoos, tomatid on kasvuhoonesse istutatud ja sealt saab juba oma salatit, sibulat,peterselli ning muud rohelist näpistada.
Sõitsime ka  loodusesse vaatama, mis seal uut on.
Padise kloostris käisid suured remonditööd, aga mere ääres oli kena päikeseline.
Ujuma veel ei läinud, aga ega see aeg ka enam kaugel ei ole.
Järgmist töönädalat alustame puhanuna ja heatujulistena. Puhkus ka juba paistab ja selleks on nii palju plaane, mis kõik tuleb teostada.

Inimeses peab kõik ilus olema.

Võin kihla vedada, et leian oma sokkide kastist kõigile oma sajale kleidile toon-toonis  sokid kõrvale.
Ilmselt tuleks mul käed kinni siduda, sest ma saan ise ka aru, et seda kõike on liiga palju, aga ma ei kujuta ka ette, et istuksin õhtuti teleka ees käed süles.
Olen sadu paare ära kinkinud, vanadekodudele annetanud,sõpradele jaganud  ja maha müünud, aga iga päev lisandub jälle mõni paar. Lõngapoe uksele peaks mulle keelumärgi   välja panema, sest ükskõik, mis linna me sõidame, jääb mulle esimesena  teele ette lõngapood.
Sealt tühjade kätega välja tulemine oleks  ilmselt ime. Nagu nüüdki. Läksime tegelikult vaipa ostma, aga ma leidsin sealt nurgast jälle lõngavihid ja teadagi kuidas läks. Vaip ise on muidugi mõnus ja pehme. Naljakas on kuidas meie siiami kass sellele astudes jalgu kõrgele tõstab ja küüsi teritada ei julge

Me keegi pole asendamatud, aga vahel läheb lihtsalt meelest ära ja siis paned viimase mängu  ning ja sellel on omad tagajärjed.
Mõnikord peab südame kõvaks tegema, et kohusetunne, südametunnistus nurka heita ja ka endale mõelda.
Olen elus palju rabelenud ja tööd teinud ning  nüüd tunnen, et on aeg ka iseendale mõelda.
Mulle on meeldinud nautida hetki, mis on tillukesed, kuid ometigi unustamatud.Tore on koos naerda ja teada, et oled kohe mu kõrval. Vahel on naljakas jagada isegi lapsikuna tunduvaid mõtteid. Muidugi saaksin ma ka üksinda hakkama, aga kas ma seda sooviksin on iseasi. Mulle on alati meeldinud olla oluline.
Väljas on ilus. Kevadlilled õitsevad.
Esimesed liblikad ja mesilased on asunud oma toimetustele. Igaühe sisetunne ütleb ise kus olles või mida tehes tunned sa ennast hästi ja õnnelikuna.

  

Vihula mõisas.

Seekord veetsime oma nädalalõpu  Vihula mõisas.
Vastuvõtul meeldis mulle see, et infovoldikul, mis meile anti, oli juba kirjas minu nimi. 
Mõisa kompleks on kena ja maalilise asukohaga.
Väga ilus loodus, palju huvitavaid hooneid, härrastemaja stiilse interjööriga.
Meie broneerisime endale toa Aidamajja.  Puhas hubane tuba, ülimugav voodi ja muidugi padjad. Enamasti on padjad ikka sellised veidi väsinud olemisega, aga siin olid just sellised nagu oleksid  äsja poelettidelt tulnud.
Õhtul toimus ka Alen Veziko kontsert "Seitse."
Kas me nüüd just tema fännid oleme, aga kui juba kohal olime, siis tuli kõik võimalused ära kasutada. Igatahes oli päris võimas ja ei kahetse, et otsustasime ikkagi kuulama minna.
Restoran üllatas elava muusikaga.
Toit oli väga maitsev. Part oli just nii küpsetatud nagu minule meeldib.Mees küll pisut torises oma notsu üle, aga see oli rohkem moe pärast.
Ujulaga jäime ka rahule. Mina oleksin  muidugi aurusaunale eelistanud leilisauna, aga meeldis, et meie külastuse ajal oli ujulas vähe rahvast ja saime privaatsust nautida.

Hommikusöök oli nii rikkalik, et enamus jäi proovimata. Silmad veel vaatasid ja imetlesid, aga rohkem ei oleks lihtsalt kõhtu mahtunud.
Tegime kogu mõisale tiiru peale. Vahvad on ka pood ja muuseumid. Palju huvitavaid sildu ja jõgi.

Vahepeal oli selline tunne nagu oleks teise sajandisse sattunud. Kahest päevast jääb ilmselgelt väheks, et kõike vaadata ja imetleda. Kindlasti tuleme suvel siia veel tagasi, aga siis juba pikemaks ajaks, sest siin on  avastamist veel küllaga. Muist hooneid on talveks kinni pandud ja matkarajad tahaks ka läbi käia.

Mitu vastlakuklit mahub sinu  päeva?

Tahaks juba kirjutada, et plirts- plärts käes on märts, aga kui eile hommikul silmad lahti tegin siis pilt, mis õues avanes oli ikka hoopis midagi muud.
Sellist kogust lund pole tükk aega korraga nii palju maha sadanud.
Nädal aega saingi siis ainult oma lumeroosi ja kellukesi imetleda. Nüüd on kõik jälle paksu lume all
Mehe auto oli üleni lumme mattunud ja lisaks oli sahk veel suure valli  ette ajanud. Kasvuhoone ägas raskuse all ja oli tükk tegemist, et üldse sinna jõuda.
Lastel oli muidugi lõbu laialt. Vastlapäev missugune. Lund põlvini ja liug ise läks ikka päris pikaks, sest lume all oli veel jää. Polnud isegi kelku vaja. Tagumik ajas asja ära  ja linad tulid hästi  pikad.
Voolisime muidugi ka plastiliinist vastlakukleid  ja kõigil olid suud naerul kui avastasid, et õhtuooteks olidki just samasugused nagu nad hommikul meisterdanud olid.
Mina pole küll kunagi aru saanud mis võlu selles saiaplönnis ja törtsus vahukoores on, et seda sööma peaks. Ma võin neid kaugelt vaadata, aga pole vist elus ühtegi ära söönud. Meie kolmesed olid aga armsad oma valgete vuntside ja habemetega.

Palju õnne armas Eesti.


Kõikide elus juhtuvate asjade juurteni jõudes peame tunnistama, et meie elu koosneb juhustest ja valikutest. Saatus on see, kes nende  eest hoolitseb ja me ei saa siin kedagi teist süüdistada. Oma valikutes teeme  ise otsuseid ja selge on see, et valed valikud maksavad meile kätte.
Paar päeva tagasi töökaaslasega koos koju minnes hoiatasin teda, et ära marsi nii kiiresti. Tee on libe ja võid kukkuda.Ta ainult naeris ja ütles, et temal on nii head saapad ja pole sugugi libe. Kardan, et paar kuud läheb enne kui ta jälle tööle meie juurde tagasi jõuab. Loodan, et tal läheb hästi olukorda arvestades. Halvimal juhul ootab  operatsioon ja siis ilmselt läheb kauem.
Ebameeldivad ja halvad asjad lihtsalt juhtuvad. Oma valust ei pääse me keegi. Muidugi saame me ebaõnne  ka varjata. Kleebime näkku naeratuse ja arvamegi, et meie probleemid jäävad selle taha. Sageli ei taha me lihtsalt seda valu omaks võtta.
Ma ei tea kuidas mina elaksin selle tundega kui sul on jäänud ainult üks õlekõrs, millest kinni hoida. Ühel päeval võib juhtuda aga nii, et sellest enam ei piisa. Mis siis edasi saab?
Me kõik tahaksime õnnelikud olla, aga  asjad ei lähe alati meie tahtmist mööda. Me püüame täita kõik  eluunistused ja siis juhtub midagi, mis keerab kõik pahupidi.
Tegelikult ei tahtnud ma tänasel päeval sellest  kirjutada, aga vahel on vaja lihtsalt kõik südamelt ära öelda. Õnnetunne peaks peituma ju seal, kust sa ei igatse minna kuskile mujale  ja kõik on just nii siin ja praegu.

Eile oli  üleni pidulik päev. Alustasime  lasteaias kell 10. 00 Vabariigi 101 aastapäeva tähistamist. Nagu igal aastal olid  meil külas kaitseväelased, kes lastele oma tegemistest rääkisid. Saalis oli pidulik aktus ja pärast sõime kõik koos ühise pika laua taga.

Õhtul olin ma kutsutud Lennusadamasse Mihhail Kõlvarti vastuvõtule.
Päeva lõpus käis  korra küll selline tunne läbi, et ega ei viitsikski minna linna teise otsa. Nii mõnus oleks koju jääda reede õhtut nautima.
Aga kui auto lausa treppi sõidab ja kohale viib siis pole  raske kõpskingad jalga panna ning kasvõi paljast uudishimust  vaatama minna.
Uksel kontrolliti kutseid ja edasi ulatati pihku juba klaas kihiseva šampanjaga ning Mihhail  Kõlvart tuli isiklikult klaase kokku lööma.
Toidulaud oli rikkalik ja meile laulsid Uku Suviste ning Anne Veski.
Anne oli järjekordselt nii särav ja lustakas. Peo lõpus läkski seltskond juba nii hoogu, et rahvas hakkas tantsima.
Väga vahva ja armas õhtu oli. Tänud korraldajatele.

How old would you be if you did not know how old are you?

Nii palju siis selle aasta sünnipäevast.
Ausõna ei tunne ennast veel nii vanana ja tegelikult kui päris aus olla, siis ajab päris naerma.


Usun, et paljud on kunagi tundnud, et elu on nii ilus ja kõik on kuidagi nii hästi.See tunne on just selline, et tekib lihtsalt hirm seda kaotada ja usud, et varsti juhtub midagi halba. Kindlasti selleks, et kõik saaks jälle hea olla peaksimegi vahepeal sopas suplema ja siis jälle tundma seda tunnet, et nüüd on kõik hästi.
Nii mõtlesin minagi, et elu on nii ilus. Kodus on  hea olla ja  isiklik elu on korras, tööl on vahva, aga jah mure ühe inimese pärast tumestab seda rõõmu. Ärkad öösel suure südamevaluga ja lihtsalt ei oska olla.See närib nagu uss õuna ja sa ei saa sinna midagi parata.Sinust ei olene midagi ja sa ei saa ka kõige parema tahtmise juures midagi muuta. Ainuke,mis aidata saaks oleks  aeg, aga palju seda antud on, seda ei tea mitte keegi.

See tunne võib omajagu paanikat tekitada. Mõtled küll, et alles nii vähe aega on möödas ja maailmalõpp pole kaugeltki veel käes. Palju hullem võib veel ees oodata ja  vaja on varuda kannatust. Alati võib tulemus olla positiivne kui sellesse lihtsalt südamest uskuda. Inimene avab lihtsalt silmad ja imestab, et kuidas see sai juhtuda just minuga?Millisel hetkel see valu ja nukrus just minu sisse hiilis?
Muidugi oleks targem mõelda just nii,et nüüd aitab. Möödas on ainult aasta ja kõik pole veel kadunud.Kõik ilus on alles ees, aga jah...Oleks see kõik nii lihtne.Vähemalt lootust pole veel keegi võtnud ja ühel ilusal päeval saab kõik korda.Raske on tegelikult inimest lohutada kui su endagi usk pole enam nii kindel, aga ma teen oma parima .

Vahepeal on nii palju vahvaid sündmusi mu elus mööda läinud, millele mõeldes on ainult positiivsed emotsioonid, aga kõigest kirjutada lihtsalt ei jõua.
Lapsed kinkisid meile sünnipäevaks varietee piletid ja see oli tõesti sündmus, mis on kaua veel südames ja hinges. 
Seda tunnet  kui saalis kustub valgus, süttivad tuled ja lavale astuvad varietee artistid peab ise kogema, et tõelist naudingut mõista. Nende kostüüme, nägusid ja liigutusi vaadates ununeb kõik muu.Neid vaadates tekib tõesti tunne, et elu on ilus, täis õnne ning tuleb elada just selles hetkes. Minule jättis see show küll kustumatu elamuse. Imetlesin nende pakatavat tantsu energiat  ja nägusid, mis olid täis õnne..Ei ole kindlasti kerge nii kõrgetel kontsadel selliseid graatsilisi liigutusi teha. Esindatud oli nii klassikaline kankaan kui ka moderne tants. Erilise tunde jättis  tants Ravelli Bolero saatel. Väga huvitav kostüümi valik ja liigutused. Seda oleks tahtnud veel nautida.
Söögid olid samuti viimase peal. Nautisime igat käiku ja kõik oli nii paigas ning täiuslik.

Ruunaweres.

Mida kinkida mehele 53-daks sünnipäevaks?
Teadagi mida-romantikapakett koos minuga loomulikult.
Kohaks valisime Ruunawere ajaloolise Postipoiste maja koos privaatsauna ja kaminaga.
Reede hommik oli päris tuisune ja teeolud jätsid kõvasti soovida, aga see ei heidutanud meid. Hakkasime aegsasti sõitma ja jõudsime kohale pisut  enne õiget aega.
Pererahvas oli väga lahke. Meid juhatati kohe restorani ja pakuti kohvi seniks kuni kõik toimetused lõpuni valmis saavad.
Maja oli hubane ja väga armas.
Saun oli kuum, kaminas põles tuli ja toas põlesid küünlad.
Erilised hetked põleva kaminaga majas viivad mõtted alati eemale. Nii hea ja rahulik oli lihtsalt olla ning mõelda, et täna ei pea mitte midagi tegema.
Kell 19.00 ootas meid 2- käiguline õhtusöök restorani poolel. Sai valida kala, liha ja kana vahel.
Selle oleks võinud tellida ka meie majja, aga väljas oli nii ilus ja muinasjutuline, et otsustasime ikka ise kohale minna. Seda enam, et polnud sugugi pikk maa minna.
Vahepeal imetlesime ka ümbrust. Kõik oli mattunud koheva lume alla ja tulede taustal sätendas kogu ümbrus.
Restorani poole peal näidati meile ka ajaloolist mantelkorstent. See oli tõesti võimas ja vägev.
Õhtul nautisime sauna ja  veemõnusid. Ei mäletagi millal viimati sain suures vannis liguneda ja vahuse kuumas vees lihtsalt aega surnuks lüüa.
Hommikul ootas meid rikkalik hommikusöök koos väikese hiirekesega, kes jalutas julgelt laudade vahel ja ei teinud meist väga väljagi.
Kindlasti soovitan seda paketti kui tahad  natuke argirutiinist välja ja koos kaaslasega meeldivalt aega sisustada.

Edasi sõitsime jälle Lätti. Mu lõngatagavarad olid jälle otsakorral ja ma pole kuskil mujal nii head ja soodsalt lõnga osta saanud.
Läti võttis meid vastu päikesega ja mis kõige imelikum-peaaegu lumeta.