Eksole lepatriinudel on ka oma elu?


Nii küsis täna minult üks pisike plikatirts ja see tuli  südamest. Lapsed on siirad ja armsad ning just sellepärast ma neid armastangi.Ma pole kahetsenud päevagi, et ma selle elukutse valisin.
Lasteaias on praegu kõik hoopis teistmoodi. Töötab ainult 2 rühma ja lapsi on päris pisikestest koolilasteni välja.Tuletan jälle meelde kuidas pamperseid panna ja pudikeelsetest titadest aru saada. Söök tuuakse konteineritega ja on hoopis midagi muud, millega siiamaani harjunud oleme. Kõige vahvam on muidugi see, et väljas on soe, päike ja suvi.
 Kodus käib remont. lmselt minu unenägu lekkivate keskkütte torude ennetamiseks kiirendas seda. Tegelikult polegi nii katastroofiline, aga hea on jälle mingi projektiga alustada ja ühele poole saada. Pealegi oli mu noorem nii tubli, et on endale ilusa toa ammu välja teeninud.

Sellel aastal lõpetasid mu 2 last. Noorem tütar 9-da klassi ja vanem poeg magistriõppe. Norisin natuke, et kui 5 aastat tagasi oli ka 2 lõpetamist, olid  lisaks veel pulmad ka, aga poisid arvasid, et nüüd pidi jälle minu kord olema. Järelikult pulmi selle aastal siis ei tule.Poiste majade ehitus seisab ka detailplaneeringu taga.

Pühapäeval tegime tagantjärele jaanituld. Õigel päeval olid kõik eri ilmakaartes laiali ja nüüd oli tore poiste krundil kokku saada. Pealegi oli vaja noorema lapse toasisustus pidulikult ära põletada. Üks etapp sai sellega läbi ja loodan, et kuu aja pärast on kõik särav ja uus.

.Ka nuttes tuleb osata õnnelik olla.


Su  elus võib olla kõik hästi, aga piisab olla ainult  valel ajal vales kohas tõdemaks, et tegelikult pole su alateadvus midagi unustanud. Kõik on kuskile  hinge kõige sügavasse soppi talletatud.
Tänane päev oli üldse kuidagi imelik juba algusest peale. Nägin öösel unes, et mu keskküttetorud olid lekkima hakanud ja seinad olid kõik märjad. Õnneks oli see ainult uni, aga kui uksekella peale avama läksin ja seal tüütut külalist nägin, siis mõistsin, et tänane päev on täielik katastroohv. Ei lugenud ka see, et mu minia lõpuks Luksemburgist tagasi jõudis ja noored jälle omaette kolisid. Õnneks mõistis tüütus isegi, et minust pole talle jutukaaslast ja tegi kiiresti minekut.
Jõudsin Nõmmele just sellel hetkel, kui Citroeni kaubik ja Honda mootorratas kokku põrkasid. Inimene hoiab elus häid mälestusi, halba ei taheta mäletada, aga kui sa näed jälle midagi, mis on sulle tuttav sealt kuskilt kaugelt, siis on raske ükskõikseks jääda.  Elu ja surma lahutab ainult õhkõrn piir ja  sa mõistad, et selle 5 aastaga pole tegelikult midagi ununenud.

Vahel kui miski enam ei loe, loeb kõik.

Unustamine on inimlik ja pole minagi mingi erand.
Tütar palus  järjekordselt hommikul ennast üles ajada. Tänapäeva noortel on nii raske uni. Ei kuule nad kella, ega telefoni äratust. Tüdinult ja edasi magamist igatsevalt sunnitakse kiusaja vaikima. Uni surub uuesti peale ning ongi kõik. Kuulasin tütre palve  ära ja lubasin ta üles ajada. Just nii nagu  olin seda kogu aeg teinud. Ei mõelnud üldse, et homme on ju kolmapäev ja tal on viimane eksam. Ilmselt oleksin teinud noortele siis ettepaneku ööseks meile jääda ja mitte peale 12 veel  poisi juurde minna. Samuti oleksin  oma lapsele eksamiks midagi ilusat soovinud.
Hommikul läksin nagu ikka tööle  ja tegelesin lastega. Rühmatoad olid peost  natuke sassis ja saal oli vaja korda panna. Tegutsesin lõunani kuni juhataja lõpuks mind otsima tuli. Imestasin südamest, et mind  tema telefoni kaudu taga otsiti. Poeg oli küsinud kas ma ikka olen tööle jõudnud? Sain paraja ehmatuse osaliseks. Nüüd tuli kõik meelde. Ma pidin ju hommikul oma lapse üles ajama ja tal oli täna eksam. Mina, kes ma nii kergelt midagi ei unusta, olin selle täiesti meelest minna lasknud. Kõige hullem oli veel see, et mu tütar oli paanikasse sattunud, nuttes vennale helistanud, et emmega on midagi juhtunud. Ma ei olnud teda  üles ajanud ja ei vasta telefonile ka. Ma polnud hommikust saadik oma telefoni vaadanudki  ja see seisis mu kapis koti sees just nii nagu ta hommikul jäi. Poisi käest sain  paraja peapesu. Püüdsin küll ennast õigustada, et mina võin ju ka vahel unustada, aga ilmselt olid lapsed hoopis minu tervise pärast mures ning poeg ei tahtnud seda välja näidata. Lõpp hea, kõik hea.Tütar jõudis eksamile küll väikese hilinemise ja pabinaga, aga sellest hoolimata sooritas edukalt.
Laupäeval siis noorema tütre lõpuaktus. Kõik 3 eksamit edukalt tehtud ja tunnistusel neljad -viied. Vanem poeg sai kätte oma magistrikraadi. Mida võiks üks emasüda veel ihata?

Üks asi on öelda, teine asi on uskuda.

Sõbraks ei sünnita, sõbraks kasvatakse. Üsna kummaline tunne on kui seisad vastamisi tõelise kurjusega. Eriti õudne on see veel siis, kui tuleb 4 aastase suust. Põsed hakkavad pisut õhetama ja sa tunned kuidas hirmusegune tunne mööda keha laiali valgub. Järgmisel hetkel võtadki kurjuse olemasolu teadmiseks. Sa võid karta ja peljata ning selle teadmisega elada, aga see on nagu vari, mis tekib siis, kui päike paistab. Kui poleks päikest ja headust, kas siis poleks ka kurjust?
Eile õues olles märkasin, et üks poiss nuttis. Nutu põhjust uurides selgus täiesti uskumatu lugu. Teine meie rühma poiss oli ähvardanud talle koju tulla ja kogu nende raha ära võtta. Kaasa oli lubanud võtta noa ja  sellega ta ema ära tappa. Enne tapmist veel silmad välja torgata. Uskumatu kust võtavad 4 aastased sellised koledad fantaasiad. Meie täiskasvanud ei võtaks seda muidugi ähvardusena, aga lapsed võtavad  asju teisiti. Nad usuvad südamest ja nende hirm on täiesti põhjendatud. Kindlasti ei saa sellist käitumist toleerida. Fantaasia fantaasiaks, aga kuskilt läheb läbi ka piir. Väike inimene on nagu käsn, kes imab kõik endasse. Pärast on väga keeruline seda sealt välja saada. Kui väike laps sõpra ähvardab, siis võibki ta kõike seda tõsiselt mõelda ja ise seejuures naerda, sest ta ei saa ise aru, kui tõsised tema teo tagajärjed oleksid. Paljudes peredes on loomulik, et lapsed vaatavad koos täiskasvanutega märuleid ja krimisarju. 4 aastane ei ole võimeline ise veel  oma sõnade eest vastutust võtma. Meie peaksime neid selles aitama, aga kõige kurvem on asja juures see, kui vanemad ei näe selles probleemi. Kui see ongi nende peres tavapärane, et teistesse nii suhtutakse, siis ei aita mitte miski. Ema ei olnud nõus oma lapsega isegi mitte sellel teeemal vestlema, sest ütles, et ei taha oma last rohkem traumeerida. Teine  laps oli saanud aga tõelise šoki ja ei suutnud tükil ajal rahuneda.
Täna oli meil väike armas kevadpidu kuhu kahjuks see poiss ei jõudnudki. .Loodan südamest, et ta saab sellest üle ja tuleb varsti jälle rõõmsalt meie seltsi mängima.
    

  Õnn ei ole naljaasi.  

Õhtul muru niites märkasin, et 2 last kõnnivad minu maja ees edasi-tagasi. Jätsin lõpuks oma töö pooleli ja küsisin kas neil on mingi mure. Lapsed olid umbes 4-5 aastased ja kuidagi tuttava näoga. Arvasin, et küllap nad siis siin kuskil lähedal ka elavad ja ma olen ilmselt varem nendega kohtunud.
Suuremal olid peod sireliõisi täis ja ta teatas mulle kõlava häälega, et nemad müüvad õnne. Jäin huviga kuulama, mida nad mulle siis pajatavad. Laste kiituseks peab ütlema, et jutt oli küllaltki sorav ja veenev. Kõik sireliõied tuli ööseks padja alla panna ja siis pidid ka kõige võimatumad ja salajasemad soovid täide minema. Suurem tüdruk teatas lõpetuseks, et muidugi on õnnel ka oma hind ja see maksab 1 näts. Uurisin siis, et kas nad on täna palju õnne juba müünud.  Taskud olid neil tõesti varandust täis. Inimesed olid õnne eest maksnud kommi, raha ja küpsistega. Ei saanud minagi viletsam olla. Eks mul on nüüd siis ka see kommitädi kuulsus küljes.Õied panen loomulikult ööseks padja alla ja soovin, et minu mees Pariisist kiiremini koju jõuaks.:D

Elu mustvalged pisiasjad.

Täna rattaga sõitma minnes avastasin, et meie Pääsküla jaam oli päris korralikult üles kaevatud ja üle raudtee minek  oli võrdne Erna retkega. Tulin ratta seljast maha ja pidasin aru kas minna edasi või ots ringi keerata. Vaevalt sain selle üle  juurdlema hakata, kui kena teetööline teatas, et neiu ma aitan teie ratta siit üle. Vaatasin igaks juhuks ikka selja taha ka, et kellega ta räägib. Peale minu polnud mitte kedagi. Mõne hetkega oli mu ratas sülle haaratud ja mängleva kergusega üle kraavi viidud. Head inimesed ei ole ikka ilmast veel kadunud.
Ööbikud laksutavad aga ööd läbi nii kõvasti, et isegi mehe norskamine jääb alla. Elu on ilus.

Elukestev õpe.


Õppimine on  elukestev personaalne arenguprotsess, mis  mõjutab inimest tervikuna ja on seotud inimese toimetulekuga elus. Ütleb ju laulusalmgi" Inimene õpib kogu elu..." omades väga erinevaid kogemusi. 
Läksime täna mehega poodi ja mees küsis käsimüügiletist endale paki suitsu. Selles ei ole ju midagi imelikku, aga müüa küsimus, kas pehme või kõva, pani mind punastama. Ma jäin vist küll väga imeliku näoga talle otsa vaatama. Pidin juba ebaviisakalt käratama, aga õnneks suutsin ennast talitseda.Olen nüüd jälle jupi võrra targem ja tean, et suitsupakid jaotatakse tõrvasisalduse järgi ja olemas  on pehmed ja kõvad pakid,aga ikkagi.  Kindlasti  peab ta seda päeva jooksul mitmelt mehelt küsima ning lõpuks tüütab tõesti ära, aga oma küsimus just nii sõnastada on natuke koomiline. Igatahes mina sain täna endale hea tuju ja iga asi ajab naerma hoolimata sellest, et arst pikendas veelgi mu haiguslehte.