Teisipäev, 27. juuli 2010


Sõbra surm.


Teisipäev 27 juuli 2010 18.52


Pühapäev oli imelik päev.Terve päeva oli mul rahutus hinges.Kogu aeg oli tunne ,et midagi on pahasti.Ajas põhjuseta nutma ja süda valutas nii ,et ei saanud kuskil asu.Magamisest ei tulnud ka midagi välja ja ausalt õeldes oli mul hea meel kui hakkas sadama paduvihma ja müristama.Sõbral oli närvipõletik ja temal ei tulnud samuti und.
Kõndisin siis mööda tuba ja mõtlesin mida võiks varahommikul kell 4 teha.Aknast välja vaadates nägin ,et koer ,kellega olin saanud suureks sõbraks ,lamas keset loiku ,suure vihma käes ja niutsus vaikselt.Ei mõelnud hetkegi.Läksin nagu olin õue koera päästma.Tema peremehest polnud nagunii asja.Seljavalu oli ta voodisse aheldanud.Tassisin koera vihmavarju.Ta tagumine pool oli ilmselt halvatud.Aastaid oli tal ka muidugi omajagu,aga ta oli mu esimesest päevast kohe omaks võtnud ja meil oli temaga eriline sõprus.Mina seadsin ju sisse jälle jalutuskäigud ,mis ajapuuduse ettekäändel olid unarusse jäetud.Ja mis seal salata-iga kord oli mul koerale ka maiuspala taskus kui teda vaatama tulin.Ta rõõmustas tõeliselt minu külaskäikude üle.
Ja nüüd lamas ta siin abitult ja vaatas mulle truu pilguga otsa.Silmad hakkasid juba tuhmiks muutuma.Silitasin teda .Ta lakkus veel mu kätt ,kuigi oli näha, et tema maine teekond hakkab lõppema.Seda tunnet ,kui kahju on abitust loomast ,on raske kirjeldada.Inimene saab viriseda ,vinguda ,hädaldada,aga loom vaatab Sulle lihtsalt abiotsival pilgul otsa ja kannatab.Ta loodab Sinu peale ,aga ka inimvõimetel on piirid.Kella seitsmeks oli ta läinudki oma koerataevasse.
Millegipärast tuli päike välja ja ilm läks sama palavaks kui tavaliselt.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar