reede, 2. juuli 2010



.




Avastades Koset.


Reede 02.juuli 20010 18.05

Lapsepõlves veetsin ma suvel mitmeid nädalaid Kosel koos oma onutütre tütrega ,kellega me olime enamvähem ühevanused.
Minu side Kosega lõppes kahjuks 5 aastat tagasi onutütre surmaga.Enam pole sinna asja olnud.
Kuna minu sõbra töö oli täna just Kosel ja mina ikka veel puhkusel,siis otsustasin üle pika aja jälle Koset uudistama minna.
Ausalt öeldes tuli kohe tuttav tunne südamesse.Ega selle 5 aastaga siin eriti muutunud ei olnudki.
Kose alevik asub Harju maakonnas ,Kose vallas just Pirita jõe orus.Asula juures on jõgi kärestikulisem ja kiirema vooluga.Pirita jõel paikneb Kose aleviku kohal ka väike juga ,mida ületab jalakäijate sild.Mäletan ,et lapsepõlves oli see põnevam koht,kus me iga päev käisime üle silla vette uudistamas.
Teine põnev koht on kirik.Kose puukirik oli üks Eesti vanimaid kirikuid,mis ehitati umbes 1230-dal aastal.Esialgsest kirikust on säilinud vaid müürid.Kirik on ka arhitektuurimälestisena kaitse all.Kirikuaias on 2 kabelit ja 4 rõngasristi.Avastasin siin ka kuulsa maadeuurija-meresõitja Otto von Kotzebue matmispaiga.Siin lähedal on ka kirikuallikad.
Päev läks vähemalt täie ette.Ei peagi alati puhkuse ajaks sõitma kuhugi maailma otsa.Siinsamas oma kodu lähedal on ka vaatamisväärsusi küll ja küll.

2 kommentaari:

  1. Kose on minu emaisapoolse suguvõsa kodukihelkond, seega mul sellega seoseid küll ja küll. Aga ega eriti muutunud ole tõesti, tundub, et jääbki samasuguseks...

    VastaKustuta
  2. Aga hea on jälle minna ja ennast nii koduselt ja tuttavlikult tunda.Teeb südame soojaks ,et midagi on säilinud vanaviisi.

    VastaKustuta