Minu aialilled.



Mees kinkis selle roosi mulle meie hõbepulmadeks. Järelikult siis juba 9 aastat tagasi. Nime ma ei tea, sest oli pisikene potiroos ilma ühegi sildita ja üleni roosasid õisi täis. Ega ta väga kaua toas ei õitsenudki. Hakkas varsti kiratsema ja lehed läksid kollaseks. Kevadel istutasin ta õue maja ette. Tasapisi hakkas kasvama ja nüüd on temast juba päris suur põõsas saanud. Õnneks on ta alati talvekülmadele vastu pidanud. Olen mitmest roosist ilma jäänud, aga sellele kaunitarile ilmselt meeldib minu aias. Alati hakkab ta esimesena õitsema ja õitseb ka kõige kauem. Sellelgi aastal olen siit juba mitmete kimpude jaoks õisi lõiganud ja uusi on veel küll tulemas.




Roosidega võrdselt meeldivad mulle pelargoonid. Neid on mul mitut värvi ja need tänuväärsed lilled õitsevad aastaringselt. Nad meenutavad mulle minu lapsepõlve suvesid maal vanaema juures. Mäletan neid vanaema kummutililledena ja alati õites kui ma seal olin. Mulle meeldis neid vaadata ja imetleda, aga mitte nende lehtede lõhna nuusutada. See tundus siis eriti vängena. Kõige uhkemad oli vanaema roosad pelargoonid. Need olid eriliselt suurte õitega.









Peiulilled on ka kõik ennast ritta õitsema seadnud. Millegipärast õitsevad just kõik kollased. Kirjud ja oranzid pole veel päris lahti läinud.

Mäng on väikese inimese töö.


On Ükskoht, kus igav ei hakka,
on Ükskoht, kus mängud ei lakka,
on Ükskoht , kus on oma seadus:
siin ei õpita jonni-teadust...

Esimene nädal sõimerühmas on nüüd möödas ja pean tunnistama, et olen siin tõesti igat päeva nautinud. Lapsed on mulle alati meeldinud ja tihti asetan ennast nende olukordadesse.Nad on avameelsed, ausad, avatud ja julgevad olla veel mina ise.
Vahel meenuvad mulle ka minu enda tunded lapsepõlve kogemustes. Mäletan, millest lapsepõlves rõõmu tundsin ja millest puudu jäi.
Vanemad küsivad vahel, kuidas me jaksame? Anname endast palju, aga vastu saame ka väga palju-laste tegutsemislust, siirus ja ehedus.Tore on koos selliste lastega kasvada ja üha uuesti kogeda nende imelist maailmaavastamist ning selle üle ühiselt rõõmu tunda. Nii väikeste laste mäng ongi avastamine, teada saamine, uurimine. Siin pole kunagi sarnaseid päevi. Iga päev on uus ja eriline. Väike laps võtab omaks selle, mida näeb ja kogeb.
Muidugi igatsen ma ka enda rühma laste järele, aga need päris pisikesed on hoopis teistsugused. Õppimine peaks ka neile olema lõbus ja püüame teha nii, et iga laps tunneks end erilisena. Tore on jälgida nende maailma avastamist. Aga kõige toredam on veel see, et koos lastega on ka meil endil aega märgata ja rõõmu tunda kõige pisematestki asjadest meie elus. Iga päev saame südamest naerda. Tegelikult on nad ka väga kavalad ja püüavad meid igati ära kasutada.
Täna palus üks poiss, et ma teda söödaksin. Küsisin miks ta ise siis ei söö, oskab ju küll. Ta vaatas mulle tõsise näoga otsa ja teatas, et sääsk hammustas teda eile, sellepärast ei saagi ise süüa.
Olen õnnelik, et mu töö on mulle ka hobiks. Mul on siiralt hea meel, kui lapsele jääb tema rõõmuderohke ja kordumatu lapsepõlv. Armastan oma tööd ning , naudin nalja ja naeru.
Täna tegigi juhataja mulle ettepaneku sügisest jälle sõimerühma tööle asuda. Ahvatlus on, aga mu oma mudilastest on ka kahju.

Valel on lühikesed jalad.


Kurb, kui oma arust tunned inimest läbi ja lõhki ja pead ühel päeval temas valusalt pettuma.
Tean seda tüdrukut juba üle 10 aasta. Võin öelda, et pidasin teda oma tütre üheks parimaks sõbrannaks. Ilmast- ilma olid ninapidi koos ja ei olnud harvad need korradki, kui ta ööbis meil. Maja on meil suur ja ruumi on ka küllaga nii, et ega mul polnud selle vastu midagi kui ta vahel mitu päeva meil veetis. Ta oma kodu on ka siinsamas kiviga visata. Tüdrukutel oli aga tore ja neil oli palju ühiseid sõpru.
Eile kadus meil aga ootamatult raha, millele mu noorem poeg pidi kohe järgi tulema. Olin selle just koos poja kirjadega köögikapile pannud. Kuna kõik toimus veerand tunni jooksul ja rohkem kedagi meil sel momendil külas polnud, siis oli selge kuhu raha kadus. Polnudki väga väike summa. Alguses tüdruk muidugi eitas vargust ja keerutas ennast järjest suuremate valede sisse, aga nagu öeldakse valel on lühikesed jalad ja tõde tuleb ikka lõpuks päevavalgele. Vale väljatuleku kiirus sõltub ainult valetaja osavusest, aga küllap tal jäi aega väheks, et kõik korralikult läbi mõelda. Valele rajatud plaanid kukuvad varem või hiljem kokku kui kaardimajake. Loomulikult ei tähenda see vanarahva tarkus, et iga valetaja peab ilmtingimata varas olema. See kujundlikult kõlav vanasõna maalib silmade ette hoopis pildi mingist väikesest vastikust paharetist, kellel on lühikesed jalad ning loodab plehku pista. Just oma lühikeste jalgade tõttu ta kinni nabitaksegi. Paljud väiksemad valed ei pruugigi üldse paljastuda, aga elu kipub siiski kinnitama, et järjekindel valetamine ja varastamine toob varem või hiljem kaasa libastumise ja suured ebameeldivused ning "omad vitsad"need peksavad alati kõige valusamini.
Oleme kõik nüüd tujust ära. Tütar on õnnetu, et pidi oma sõbrannas pettuma. Mina sellepärast, et tunnen seda peret nii kaua ja oleme emaga töökaaslased. Ei teagi kuidas edaspidi käituda? Süda valutab, sest nii kahju on, et nii läks. Kas keelata üldse tüdrukutel suhelda või oodata, mida aeg toob. Nii raske otsustada.

Seekord siis sedamoodi.


Kõigepealt ikka suur tänu ilmajaamale, kes järjekordselt kõik vussi ajas ja ei saanud me seda traditsioonilist vihmasadu, mis jaanipäevadel ikka kimbutama kipub ning suure suuga lubatud oli. Muidugi oleksin võinud ju vinguda tuule üle, mis mu lillepotte tahtis kergitada ja veinipokaali prahti sisse keerutas, aga heale tujule ei teinud see midagi. Seda enam õhutas grilli sees tuld ja aitas liha valmimisele kaasa.
Tegelikult oli mul üle kolme aasta jälle jaanipäev, millest ma tõeliselt rõõmu tundsin. Varem lihtsalt ei tahtnudki sellest osa võtta. Ju siis polnud mu vaim veel valmis. Oleksin sellelgi aastal peaaegu üksi jäänud, aga viimasel hetkel muutus kõik. Mees pidi Kohtla-Järvele tööle minema, aga loobus just minu pärast. Eks seegi teeb tuju heaks, kui tunned, et sa oled ikka midagi väärt, kelle heaolu nimel pingutada.
Niisiis. Vanem poeg läks Hiiumaale, noorem poeg läks Läänemaale, vanem tütar läks Kullamaale, noorem tütar lihtsalt Loole ja mehe poeg läks Virumaale. Kõik lapsed ilusasti ära saadetud jäime meie 2 vanainimest siis koju, sest meile jäi 4 maja, 2 kassi ja 2 kasvuhoonet. Päris hea saak ju ja mis kõige tähtsam
hea, kui vahel saab natuke omapead ka olla.
Panime siis grilli tossama, lõkke suitsema ja musa mängima. Nõmme jaanitulele minekuni oli veel
mitu tundi aega.
Meie tagasihoidlik lõke nägi välja selline, aga ajas asja ära küll, seda enam, et plaan oli ju minna ka suurele jaanitulele.
Sain oma esimese kogemuse tequila joomisel.Just selle soola ja sidruniga koos. Ossa jutt, milline tuline juga käis kerest läbi ja sidrun pole kunagi enne nii hapu tundunud. No enam ei pea ma seda ka kunagi proovima. Edu ja õnne neile, kellele see mekib. Mina küll pole nende hulgas.
Nõmme jaanituli oli päris vahva. Mis kõige toredam selle juures -ma sain jälle tantsida! Just nii palju, kui mu süda igatses ja hing ihkas.
Nüüd hommikul mööda oma aeda jalutades rõõmustasin just, et sellel aastal pole mu aias tigusid, et kõik peiulilled ilusti alles ja mis ma avastasin. Üllatus, üllatus! Kõik teod sindrimanahad roninud siia minu lillekorvi ja maiustavad võõrasemadega. Oleks siis veel ainult ise, aga kõik oma lapsed ja sugulased ka kaasa vedanud. Ütle siis veel, et tigu on uimane ja aeglane elukas. Siia posti otsa annab ju ronida küll.
Hakkan nüüd virgaks. Ega see ilmajaama lubatud vihm ilmselt taevasse ei jää ja mul on vaja veel muru pügada ja see jupike hekki, mis pildilt paistab.

Ilm on hukas.


Ma ei teagi kas inimesed on nüüd nii meeleheitel või lihtsalt nii jultunuks muutunud, et ei karda enam midagi ega kedagi.
Töökaaslane rääkis mida nende pere oli nädalavahetusel pidanud üle elama.
Terve nädal oli neil olnud igal hommikul mingi üritus ja ärkamised olid ikka olnud viie- kuue vahel. Nüüd laupäeval oli esimene päev, kus pere pidi saama kaheksani magada. Naine oli ärgates imestanud küll miks hommikul oli rõduuks lahti, aga kuna majas oli ka mitu last ja mehe vend külas, siis ta eriti ei uurinudki. Alles siis, kui oli vaja üks paber välja printida märkas mees, et läpakas oli kadunud. Oli veel nalja teinud, et kindlasti läks naine öösel salaja garaazi musti tegusid tegema. Järgmisena avastati, et pole ka printerit ja siis selgus, et külmutuskapilt on kadunud naise Dolce@Gabbana firma päikeseprillid. Lisaks veel sama firma käekell ja lõhnad. Kõik naise ehted ja mobiilid. Tütre oma, mis oli õhtul veel laadima jäänud, oli ilusti laadija küljest ära võetud ja laadija ise korralikult lauale asetatud. Kõige õudsem selle asja juures oli see, et pere pesamuna 4 aastane laps oli õhtul diivanile magama jäänud ja oli kogu see aeg vargaga samal korrusel üksi. Kogu ülejäänud seltskond magas teisel korrusel. Laps ärkas automürina peale ja nägi, kuidas nende maja eest sõitis minema valge Chrysler. Mis oleks võinud siis juhtuda kui ta oleks ärganud just sellel ajal, kui tundmatu nende kodus tegutses? Laps oleks võinud saada eluaegse trauma. Kõik toimus hommikul pool kuus. Auto ja kellaaeg on jäänud naabrimaja turvakaamera lindile. Politsei pole siiamaani veel midagi avastanud, kuigi isegi auto on ju teada. Naine ise ütles, et nende maja uksed on päeval kogu aeg lahti olnud, sest lapsed jooksevad kogu aeg edasi-tagasi ja nad pole kunagi kartnud enda turvalisuse pärast. Elavad ju äärelinnas. Iialgi poleks tulnud selle peale, et su kodu külastatakse sinu magamise ajal.
Tegelikult teeb mind murelikuks ka meie siiamaani veel turvaline Pääsküla. Viimastel päevadel sõidab siingi ringi kummaline tõmmu mees, kes käib eramajades ja pakub presentatsioonilt järelejäänud Hackmani pottide komplekte. Alati üks ja sama jutt, et peab kohe kiiresti ära sõitma, sest kiirustab laevale ning annab poole hinnaga ära. Kui mina keeldusin, siis muutus nii tigedaks, et lausa hirm hakkas. Sama koges ka minust natuke eemal elav töökaaslane. Ta ütles, et mees oleks suurest vihast tal kasvõi üle varvaste sõitnud. Jah ilm on hukas, midagi pole enam parata. Ei jää muud üle, kui suures vaesuses palgapäeval Saksamaale süüa ostma sõita. Hoiaks natukenegi kokku.

Sõimerühmas.


Täna on mul hoopis teistmoodi tööpäev. Olen just seal, kust ma 18 aastat tagasi alustasin. Kuna on suvepuhkuste aeg ja meie rühm on suletud, olen ma tööl sõimerühmas. Just siin, kus on meie maja kõige pisemad lapsekesed.
Hommikul küll natuke kartsin kuidas nad mind vastu võtavad, sest pole ju enne nendega väga suhelnud, aga õnneks olid mu kartused asjatud. Saime kohe sõpradeks ja varsti oli mu süle lapsi täis. Usaldus oli võidetud ja see on kõige tähtsam.
Minu esimene õppetund neile oli kohe õige lusikahoid. Alguses tundus küll, et täiesti lootusetu ettevõtmine. Terve rühmatäis kellumehi, lusikad rusikas peos. Aga pole hullu. Harjutamine teeb meistriks. Meil siin veel 2 nädalat aega koos õppida. Sügisel uude rühma minnes on kõik kindlasti tublid ja osavad.
Kodus ootab mind hunnik ladumist vajavaid puid. Veel natuke ja talv võib tulla. Saunavihad said eile igatahes tehtud.

Uhke ja õisi täis.


Märtsis aitas mu poeg ühte oma tuttavat kolida. Teades minu armastust lillede vastu, tõi ta sealt 2 potilille minule. Need oleksid muidu niikuinii läinud äraviskamisele.
Fuksia on mulle alati meeldinud, aga nii armetus seisukorras lille polnud ma varem näinud. Kindlasti oli ta olnud kaua, kaua külmas kütmata toas ja kastmata. Kahtlesin ikka tõsiselt kas temast enam elulooma saabki ja ega selline roots ausalt öeldes mind eriti ei vaimustanud ka. Pikkust ja laiust oli tal ikka omajagu, aga nende lehtedega oli ikka päris kurvad lood. Transportimise ajal oli veel omajagu kannatada saanud. Nägi välja nagu paras pühkimise luud. Kuna ta aga oli juba minu majja saabunud mõtlesin, et las ta natuke siis olla. Ruumi mul ju on ja ära jõuan ta alati visata. Kärpisin teda ikka päris tublisti ja vahetasin mulla ära. Nüüd peaaegu 3 kuud hiljem ei tunne seda lille enam äragi. Õitseb kui pöörane ja kinniseid nuppe veel nii palju, et ei jõua kokku lugeda. Üldse selline lopsakas ja kena. Uskumatu, mida lill suudab teha, kui temast natuke hoolid. Nüüd jääb kõigi pilk kohe minu fuksial pidama ja mind ei märka enam keegi.
Teine armas asi, mis mulle eile kingiti on mu nooremalt lapselapselt. Ei teagi kuhu selle peaksin õmblema või riputama. Vahel võivad pisiasjad nii palju rõõmu valmistada. Olgu see siis kasvõi püksnööp, aga pühendus missugune.

Tervislikust toitumisest.



Hoolimata ilmateate vihmasest ähvardusest, oli õhtu haruldaselt soe ja päikeseline. Ajasin siis veel pool kümme õhtul oma punase kallima garaazist välja ja läksin oma igaõhtust 20-ne kilomeetrist ringi tegema.
Mõnus on sõita kui tead, et kõik tänase päeva toimetused on tehtud ja kohe, kohe on tulemas nädalavahetus.
Tulin mina siis nagu ikka ja alati oma sajase kiirusega ja tahtsin just sujuvalt seda oma lemmikkurvi võtta, kui mind peatas üks meeskodanik. Teretas viisakalt vene keeles ja küsis mis keeles ma räägin. Millegipärast on ikka kombeks küsimusele küsimusega vastata. Muidugi küsisin, mis keelt tal vaja on? Edasi rääkisime eesti keeles. Ta tahtis mind kutsuda klubisse "Tervislikust toitumisest." Küsisin vastu, et kas nüüd kell 10 õhtul? Tema, et mis selles siis nii imelikku on? Loomulikult kohe ja praegu.
No nii meeleheitel ma vist ikka veel ei ole, et öösel võõra mehega oma söömisharjumusi arutada. Tänasin viisakalt ja väntasin kodu poole. Haarasin külmutuskapist oma lemmikud ja järasin mõnuga.

Väikesed lapsed kõik magavad juba...


Juuni on teadagi lõpupidude aeg ja paljudes peredes on keegi, kes parajasti just midagi lõpetab. Nii oli ka minu paarilise peres täna suur sündmus ja mina jäin üksi meie väikeste mudilastega.
Tegelikult mulle meeldivad sellised päevad, kui ma ei pea kiirustama ja teen täpselt nii kuidas jõuan ja parem on.
Kõige kiirem on lõuna ajal kui tuleme õuest tuppa. Lapsed puhtaks, sööma ja siis magama.
Unejutuks lugesin "Nähka looduslugusid". See on vahva raamat. Nähka on toimekas ja tark tegelane, kes tahab loodusest kõike teada saada. Tal on kiili moodi tiivad, osavad käed, jalad maa peal kõndimiseks ning kalasaba-tüür ujumiseks. Nähka liigub ringi igal aastaajal nii õhus, maal kui ka vees ning on endale loodusmaailmast palju sõpru leidnud.
Kavaldasin lapsed üle. Ütlesin, et mul on neile täna uus huvitav mäng. Mängu nimi on "Kes jääb kõige enne magama?" Pean ütlema, et see oli tõeliselt põnev. Kõik panid püüdlikult silmad kinni ja viie minuti pärast magasid nagu väikesed inglid. Vaevalt, et järgmine kord see nii tõhusalt enam mõjub, aga selleks korraks oli tõesti abi. Sain kõik nõud masinasse panna ja rühmatoad korda.
Praegu on nii mõnus olemine. Kuskil eemal müristab vaikselt, vihm krabistab akna taga, naudin oma pealelõuna kohvi ja taustaks mängib tasa-tasa "Twinkel, Twinkel Little Star."Mulle meeldib vahel Mozarti kuulata.
Peaks vist nüüd Nähka moodi käed põse all panema ja mõtisklema kui imeline on see maailm. Kõik mu väikesed inglikesed ainult nohisevad läbi une.

Nii kuum.


Ilmselt hakkab see kuumus igale poole lõpuks mõjuma. Mina isiklikult ju ei virise. Mul pole enne nii vara kunagi olnud esimesed 2 peaaegu punast tomatit. Ma pole nii vara kunagi enne nii pruun olnud ja ma sõin täna selle aasta esimese jäätise. Mu tütar tegi muidugi kohe pilti. Õigemini oli see küll maasika mahlapulk, aga no ikkagi. Oma pruuni jume olengi saanud lasteaias. Iga päev lastega õues pole lihtsalt võimalik päikesevarjus püsida, aga mulle meeldib. Ainult minu must isepäine iludus ei leia kuskilt asu. Hea olla pole kuskil. Muidugi poleks selle vastu ju ka midagi kui öö läbi sajaks paduvihma nagu eile tütre juures. Ootasin teda külla, aga ütles, et kojamehed ei jõua nii kiiresti klaasilt vett ära uhada kui juurde sajab. Maapind ei võtnud lõpuks enam vastugi ja siis hakkas veel müristama ja rahet sadama. Vot selline ilm Haapsalu lähistel.
Lisaks sellele kuumusele oli hullumeelne öö. Öösel oli meie lasteaias mitu turvafirma väljakutset ja mina muidugi kui kõige lähem ja tähtsam pidin neile lahkumiseks loa andma. Pean vist hakkama ka palka juurde nõudma, kuigi mul pole ju ilusate, karmide poistega öösel kohtumise vastu midagi. Vastu hommikut lõpuks magama jäädes nägin imelikku und. Olin luulekonkursil ja kohe pidi tulema minu kord esineda, aga ma ei mäletanud luuletusest ridagi. Teadsin ainult, et see oli päkapikkudest. Absurdsuse tipp loomulikult keset palavat juunikuud päkapikkudest mõelda. On ikka jube tunne küll, kui tead, et pead minema, aga ei mäleta midagi. Unenägu oli nii tõeline, et ajasin oma mehe üles ja küsisin, kuidas minu luuletus kõlas. Ta ei saanud mõhkugi aru, ainult sättis mulle teki kõrvuni. Aitäh armas mees. Just seda mul vaja oligi! Küll oli hea tunne kui sain lõpuks aru, et kõik oli ainult unes. Nüüd pean ilmselt hakkama siis seda vihma nõiduma. Et tahaks nagu kohe ja praegu. Ei tea kas peaks igaks juhuks jalgu ka trampima?

Ilmast ilma ilmata.


Igivana tõde, kui midagi öelda pole räägi ilmast. Nii teen minagi täna.
Tegelikult on ju tühi töö ja vaimunärimine hädaldada asjade üle, mida me ise muuta ei saa ja
ilm on ilm. Võiks ju öelda, et ma olen üldse ummamuudu- suvel naudin sooja, sügisel vihma, talvel lund ja kevadel tärkavat rohelust. Jumal tänatud, et meil on 4 aastaaega, aga põhjuse virisemiseks leiab alati. Just nagu aastatel, kus suvi on olnud jahe ja talv must - ah, see meie kliima, aasta läbi s...tt suusailm...
Aga täna! Tuleks siis vähemalt vihmagi või äikest või tormi. Vastik, vastik pilvealune ilm. Täiesti maitselage. Mitte midagi ei viitsi teha.Tahaks päikest ja kohe.


Natuke pealtkuuldud kõnelusi ka elust enesest.
"Tere. Kuidas läheb?Mida teed?"
"Tere jah. Hästi läheb. Last ootan."
"Tore. Rase oled?"
"Ei ole rase. Last ootan. Näe sealt ta tulebki!"


Oleksin ikka pidanud kohe hommikul ilma üle virisema hakkama. Nüüd 15. 30 särab Pääskülas päike. Just minu maitse!

Nalja elust enesest.


Kaks 3. aastast hüppavad batuudil. Poiss haarab tüdruku käed oma pihku, vaatab talle sügavalt silma ja ütleb:"Tule mulle naiseks."
Tüdruk tõmbab järsu liigutusega oma käed vabaks, vaatab poissi üleoleva pilguga ja teatab siis põlglikult :"Sinule või? Nalja teed, ega ma loll pole."

Julge pealehakkamine on pool võitu.


Öeldakse, et päevad pole vennad ja vahel lihtsalt kisub kõik viltu. Elutargaks ei pruugi me sugugi ühe elu jooksul saada ning kas ja kuidas teisele sinu arvamus korda läheb, on igaühe enda asi. Mõnele on see nagu hane selga vesi mõni õpib ka enda vigadest.
Peaksime olema oma sõnadega ettevaatlikud kuid kahjuks pole see alati võimalik. Vahel lihtsalt koguneb kõik su hinge ja ei taha sinna enam kuidagi ära mahtuda ja sa pead sellest vabanemiseks endast kõik välja prahvatama. Just nagu mina eile. Karikas sai ääreni täis. Peale magamata ööd ja hommikul uue jõuga jälle tegutsema hakates sain aru, et ma polegi nii vilets ja saamatu. Praegu olen täitsa uhke ja lennukas. Olen alati võitjana välja tulnud ja saan sellelgi korral hakkama.

Julgesti vennad nüüd tööle.


Ilusal nõuka ajal olid tihti " teeme ära "- kommunistlikud laupäevakud ja ega ma siis väga ei imestanudki, kui meie lasteaias otsustati samuti korraldada.
Õppematerjalide lattu oli aegade jooksul paksult kõike sodi kogunenud, et enam polnud ülevaadetki. Kõik, mida momendil just vaja polnud, oli sinna nurka vedelema tõstetud.
Pidime kogunema küll kella kümneks, aga minul nagu ikka uni varakult läinud ja käed sügelemas töö järele. See on nüüd küll natuke liialdatud, aga olen ju mitu päeva kergemalt võtnud nii, et töö tegemise vastu polnud mul midagi. Hulgakesi tööd tehes oli meil väga lõbus ja jõudsime oodatust palju varem valmis. Konteiner sai triiki täis. Laupäevaku lõpetasime muidugi kohvi ja kookidega ja tegime ka vahva ühispildi ajalooliste mälestuste jäädvustamiseks tulevastele põlvedele.
Täna tulid üldse sellised vanad ja nostalgilised ajad meelde.
Näiteks need kunagised gaseeritud vee automaadid. 1 kopika eest said gaseeritud vett ja 3 kopika eest juba seda siirupiga. Enne pesid ikka klaasi hoolega puhtaks eelmisest kasutajast. Ilmselt seda siis ei mõelnudki, et seal ringles ju ikka see üks ja sama külm vesi, aga patsillide kätte keegi ei surnud ja klaasi ei pistnud ka keegi endale tasku.Vara kuulus kõigile.
Või siis need kaljasabad. 3 kopikat väike kali ja 6 kopikat suur. Kaljal oli hoopis teine maitse. Pole pudelikaljal küll seda lapsepõlve maitset avastanud.Ning kes ei mäletaks Kosmost või Põltsamaa marmelaadi. Praegugi hakkab suu vett jooksma kui meenutan Kosmose hapukat maitset. Vaevalt ma seda enam ostaksin kui juhtuksin nägema, kuid mine sa tea.
Telefoniautomaadid oli omaette teema. Paneb täitsa muigama. No olid alles ajad!
Lenin on surnud aga tema ideed on surematud! Elagu kommunistlik laupäevak!!!
Ja nüüd lähen oma aeda kaevama. Kuuse all on mul igatahes tänasest väga vahvad päkapikud.
Kes julgeb mulle öelda, et nad sobivad ainult talvel ja jõulude ajal.