Minu aialilled.



Mees kinkis selle roosi mulle meie hõbepulmadeks. Järelikult siis juba 9 aastat tagasi. Nime ma ei tea, sest oli pisikene potiroos ilma ühegi sildita ja üleni roosasid õisi täis. Ega ta väga kaua toas ei õitsenudki. Hakkas varsti kiratsema ja lehed läksid kollaseks. Kevadel istutasin ta õue maja ette. Tasapisi hakkas kasvama ja nüüd on temast juba päris suur põõsas saanud. Õnneks on ta alati talvekülmadele vastu pidanud. Olen mitmest roosist ilma jäänud, aga sellele kaunitarile ilmselt meeldib minu aias. Alati hakkab ta esimesena õitsema ja õitseb ka kõige kauem. Sellelgi aastal olen siit juba mitmete kimpude jaoks õisi lõiganud ja uusi on veel küll tulemas.




Roosidega võrdselt meeldivad mulle pelargoonid. Neid on mul mitut värvi ja need tänuväärsed lilled õitsevad aastaringselt. Nad meenutavad mulle minu lapsepõlve suvesid maal vanaema juures. Mäletan neid vanaema kummutililledena ja alati õites kui ma seal olin. Mulle meeldis neid vaadata ja imetleda, aga mitte nende lehtede lõhna nuusutada. See tundus siis eriti vängena. Kõige uhkemad oli vanaema roosad pelargoonid. Need olid eriliselt suurte õitega.









Peiulilled on ka kõik ennast ritta õitsema seadnud. Millegipärast õitsevad just kõik kollased. Kirjud ja oranzid pole veel päris lahti läinud.