Uhke ja õisi täis.


Märtsis aitas mu poeg ühte oma tuttavat kolida. Teades minu armastust lillede vastu, tõi ta sealt 2 potilille minule. Need oleksid muidu niikuinii läinud äraviskamisele.
Fuksia on mulle alati meeldinud, aga nii armetus seisukorras lille polnud ma varem näinud. Kindlasti oli ta olnud kaua, kaua külmas kütmata toas ja kastmata. Kahtlesin ikka tõsiselt kas temast enam elulooma saabki ja ega selline roots ausalt öeldes mind eriti ei vaimustanud ka. Pikkust ja laiust oli tal ikka omajagu, aga nende lehtedega oli ikka päris kurvad lood. Transportimise ajal oli veel omajagu kannatada saanud. Nägi välja nagu paras pühkimise luud. Kuna ta aga oli juba minu majja saabunud mõtlesin, et las ta natuke siis olla. Ruumi mul ju on ja ära jõuan ta alati visata. Kärpisin teda ikka päris tublisti ja vahetasin mulla ära. Nüüd peaaegu 3 kuud hiljem ei tunne seda lille enam äragi. Õitseb kui pöörane ja kinniseid nuppe veel nii palju, et ei jõua kokku lugeda. Üldse selline lopsakas ja kena. Uskumatu, mida lill suudab teha, kui temast natuke hoolid. Nüüd jääb kõigi pilk kohe minu fuksial pidama ja mind ei märka enam keegi.
Teine armas asi, mis mulle eile kingiti on mu nooremalt lapselapselt. Ei teagi kuhu selle peaksin õmblema või riputama. Vahel võivad pisiasjad nii palju rõõmu valmistada. Olgu see siis kasvõi püksnööp, aga pühendus missugune.