Mäng on väikese inimese töö.


On Ükskoht, kus igav ei hakka,
on Ükskoht, kus mängud ei lakka,
on Ükskoht , kus on oma seadus:
siin ei õpita jonni-teadust...

Esimene nädal sõimerühmas on nüüd möödas ja pean tunnistama, et olen siin tõesti igat päeva nautinud. Lapsed on mulle alati meeldinud ja tihti asetan ennast nende olukordadesse.Nad on avameelsed, ausad, avatud ja julgevad olla veel mina ise.
Vahel meenuvad mulle ka minu enda tunded lapsepõlve kogemustes. Mäletan, millest lapsepõlves rõõmu tundsin ja millest puudu jäi.
Vanemad küsivad vahel, kuidas me jaksame? Anname endast palju, aga vastu saame ka väga palju-laste tegutsemislust, siirus ja ehedus.Tore on koos selliste lastega kasvada ja üha uuesti kogeda nende imelist maailmaavastamist ning selle üle ühiselt rõõmu tunda. Nii väikeste laste mäng ongi avastamine, teada saamine, uurimine. Siin pole kunagi sarnaseid päevi. Iga päev on uus ja eriline. Väike laps võtab omaks selle, mida näeb ja kogeb.
Muidugi igatsen ma ka enda rühma laste järele, aga need päris pisikesed on hoopis teistsugused. Õppimine peaks ka neile olema lõbus ja püüame teha nii, et iga laps tunneks end erilisena. Tore on jälgida nende maailma avastamist. Aga kõige toredam on veel see, et koos lastega on ka meil endil aega märgata ja rõõmu tunda kõige pisematestki asjadest meie elus. Iga päev saame südamest naerda. Tegelikult on nad ka väga kavalad ja püüavad meid igati ära kasutada.
Täna palus üks poiss, et ma teda söödaksin. Küsisin miks ta ise siis ei söö, oskab ju küll. Ta vaatas mulle tõsise näoga otsa ja teatas, et sääsk hammustas teda eile, sellepärast ei saagi ise süüa.
Olen õnnelik, et mu töö on mulle ka hobiks. Mul on siiralt hea meel, kui lapsele jääb tema rõõmuderohke ja kordumatu lapsepõlv. Armastan oma tööd ning , naudin nalja ja naeru.
Täna tegigi juhataja mulle ettepaneku sügisest jälle sõimerühma tööle asuda. Ahvatlus on, aga mu oma mudilastest on ka kahju.