Seekord siis sedamoodi.


Kõigepealt ikka suur tänu ilmajaamale, kes järjekordselt kõik vussi ajas ja ei saanud me seda traditsioonilist vihmasadu, mis jaanipäevadel ikka kimbutama kipub ning suure suuga lubatud oli. Muidugi oleksin võinud ju vinguda tuule üle, mis mu lillepotte tahtis kergitada ja veinipokaali prahti sisse keerutas, aga heale tujule ei teinud see midagi. Seda enam õhutas grilli sees tuld ja aitas liha valmimisele kaasa.
Tegelikult oli mul üle kolme aasta jälle jaanipäev, millest ma tõeliselt rõõmu tundsin. Varem lihtsalt ei tahtnudki sellest osa võtta. Ju siis polnud mu vaim veel valmis. Oleksin sellelgi aastal peaaegu üksi jäänud, aga viimasel hetkel muutus kõik. Mees pidi Kohtla-Järvele tööle minema, aga loobus just minu pärast. Eks seegi teeb tuju heaks, kui tunned, et sa oled ikka midagi väärt, kelle heaolu nimel pingutada.
Niisiis. Vanem poeg läks Hiiumaale, noorem poeg läks Läänemaale, vanem tütar läks Kullamaale, noorem tütar lihtsalt Loole ja mehe poeg läks Virumaale. Kõik lapsed ilusasti ära saadetud jäime meie 2 vanainimest siis koju, sest meile jäi 4 maja, 2 kassi ja 2 kasvuhoonet. Päris hea saak ju ja mis kõige tähtsam
hea, kui vahel saab natuke omapead ka olla.
Panime siis grilli tossama, lõkke suitsema ja musa mängima. Nõmme jaanitulele minekuni oli veel
mitu tundi aega.
Meie tagasihoidlik lõke nägi välja selline, aga ajas asja ära küll, seda enam, et plaan oli ju minna ka suurele jaanitulele.
Sain oma esimese kogemuse tequila joomisel.Just selle soola ja sidruniga koos. Ossa jutt, milline tuline juga käis kerest läbi ja sidrun pole kunagi enne nii hapu tundunud. No enam ei pea ma seda ka kunagi proovima. Edu ja õnne neile, kellele see mekib. Mina küll pole nende hulgas.
Nõmme jaanituli oli päris vahva. Mis kõige toredam selle juures -ma sain jälle tantsida! Just nii palju, kui mu süda igatses ja hing ihkas.
Nüüd hommikul mööda oma aeda jalutades rõõmustasin just, et sellel aastal pole mu aias tigusid, et kõik peiulilled ilusti alles ja mis ma avastasin. Üllatus, üllatus! Kõik teod sindrimanahad roninud siia minu lillekorvi ja maiustavad võõrasemadega. Oleks siis veel ainult ise, aga kõik oma lapsed ja sugulased ka kaasa vedanud. Ütle siis veel, et tigu on uimane ja aeglane elukas. Siia posti otsa annab ju ronida küll.
Hakkan nüüd virgaks. Ega see ilmajaama lubatud vihm ilmselt taevasse ei jää ja mul on vaja veel muru pügada ja see jupike hekki, mis pildilt paistab.