Hoolimata ilmateate vihmasest ähvardusest, oli õhtu haruldaselt soe ja päikeseline. Ajasin siis veel pool kümme õhtul oma punase kallima garaazist välja ja läksin oma igaõhtust 20-ne kilomeetrist ringi tegema.
Mõnus on sõita kui tead, et kõik tänase päeva toimetused on tehtud ja kohe, kohe on tulemas nädalavahetus.
Tulin mina siis nagu ikka ja alati oma sajase kiirusega ja tahtsin just sujuvalt seda oma lemmikkurvi võtta, kui mind peatas üks meeskodanik. Teretas viisakalt vene keeles ja küsis mis keeles ma räägin. Millegipärast on ikka kombeks küsimusele küsimusega vastata. Muidugi küsisin, mis keelt tal vaja on? Edasi rääkisime eesti keeles. Ta tahtis mind kutsuda klubisse "Tervislikust toitumisest." Küsisin vastu, et kas nüüd kell 10 õhtul? Tema, et mis selles siis nii imelikku on? Loomulikult kohe ja praegu.
No nii meeleheitel ma vist ikka veel ei ole, et öösel võõra mehega oma söömisharjumusi arutada. Tänasin viisakalt ja väntasin kodu poole. Haarasin külmutuskapist oma lemmikud ja järasin mõnuga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar