Valel on lühikesed jalad.
Kurb, kui oma arust tunned inimest läbi ja lõhki ja pead ühel päeval temas valusalt pettuma.
Tean seda tüdrukut juba üle 10 aasta. Võin öelda, et pidasin teda oma tütre üheks parimaks sõbrannaks. Ilmast- ilma olid ninapidi koos ja ei olnud harvad need korradki, kui ta ööbis meil. Maja on meil suur ja ruumi on ka küllaga nii, et ega mul polnud selle vastu midagi kui ta vahel mitu päeva meil veetis. Ta oma kodu on ka siinsamas kiviga visata. Tüdrukutel oli aga tore ja neil oli palju ühiseid sõpru.
Eile kadus meil aga ootamatult raha, millele mu noorem poeg pidi kohe järgi tulema. Olin selle just koos poja kirjadega köögikapile pannud. Kuna kõik toimus veerand tunni jooksul ja rohkem kedagi meil sel momendil külas polnud, siis oli selge kuhu raha kadus. Polnudki väga väike summa. Alguses tüdruk muidugi eitas vargust ja keerutas ennast järjest suuremate valede sisse, aga nagu öeldakse valel on lühikesed jalad ja tõde tuleb ikka lõpuks päevavalgele. Vale väljatuleku kiirus sõltub ainult valetaja osavusest, aga küllap tal jäi aega väheks, et kõik korralikult läbi mõelda. Valele rajatud plaanid kukuvad varem või hiljem kokku kui kaardimajake. Loomulikult ei tähenda see vanarahva tarkus, et iga valetaja peab ilmtingimata varas olema. See kujundlikult kõlav vanasõna maalib silmade ette hoopis pildi mingist väikesest vastikust paharetist, kellel on lühikesed jalad ning loodab plehku pista. Just oma lühikeste jalgade tõttu ta kinni nabitaksegi. Paljud väiksemad valed ei pruugigi üldse paljastuda, aga elu kipub siiski kinnitama, et järjekindel valetamine ja varastamine toob varem või hiljem kaasa libastumise ja suured ebameeldivused ning "omad vitsad"need peksavad alati kõige valusamini.
Oleme kõik nüüd tujust ära. Tütar on õnnetu, et pidi oma sõbrannas pettuma. Mina sellepärast, et tunnen seda peret nii kaua ja oleme emaga töökaaslased. Ei teagi kuidas edaspidi käituda? Süda valutab, sest nii kahju on, et nii läks. Kas keelata üldse tüdrukutel suhelda või oodata, mida aeg toob. Nii raske otsustada.
Kurb lugu küll. :)
VastaKustutaAga mina Sinu asemel tüdrukute vahele ei sekkuks. Eks nad ise tea, kas suhtlevad edasi või ei. Kui see oli tüdrukul ehk esimene kord, siis võib loota, et sai oma õppetunni.
Minu parim sõbranna varastas ka teismelisena meie kodust suurema summa raha (no mitte väga suure, aga vene ajal siiski piisavalt - 50 rubla). Ja kuigi me teadsime, et tema seda tegi, palusin ma nuttes ema, et ta ei läheks mu sõbranna vanematega rääkima ja et unustaksime selle loo. Ema õnneks leebus ja jäigi see lugu sinnapaika. Rohkem ma ei tea, et mu sõbranna oleks varastanud, me ei ole temaga iial sellest rääkinud ja oeleme parimad sõbrannad siiamaani. Usun, et see lugu on tal hinge peal praeguseni, kuigi sellest ajast on möödunud üle 25 aasta.
Meil on enne ka asju kaduma läinud. Oleme siiamaani arvanud, et ise oleme hästi ära pannud ja küll need tulevad kunagi välja. Mõni kuu tagasi kadus tütrel riiulilt sõrmus. Eelmisel aastal kadus mu sahtlist raha, mida korjasin puude ostmiseks. Ei saanud kedagi otseselt kahtlustada, kuigi kahtlused olid. Lihtsalt olin edaspidi rahadega ettevaatlikum. Seda tüdrukut praegu vaadates on küll selline tunne, et meie tütrega põeme rohkem kui tema.Õnneks teise õega suhtlevad nad edasi ja ta teab, et mina suhtun temasse endiselt hästi.
VastaKustutaKui esimene kord vahele ei jää, siis kipub korduma jah. Esimene kogemus otsustab kõik - peab ikka jube valus olema, et enam ei teeks.
VastaKustutaMul võttis klassis üks tüdruk kevadel garderoobi lohakile jäetud salli ja kandis seda. Omanik tundis salli ära. Varas, varas - kisasid kõik. See tüdruk oli niigi tõrjutud.
Nüüd läks isegi sõbranna ta kõrvalt ära. Tüdruk helistas mulle ja palus andeks, ütles, et enam kunagi ei tee nii ja et ei tea, miks ta seda üldse tegi.
Peab ütlema, et mul oli temast väga kahju. Eks näe, kas sügisel on teised asja unustanud või mitte.
Mul on ka selline kogemus lasteaiast, kus ema ei uskunud, et ta poeg võiks varastada ja pidas meid ikka väga õelateks inimesteks. Alguses me muidugi püüdsime ise lapse probleemiga hakkama saada, aga kui ta juba täiesti talle mittevajalikke asju hakkas võtma, rääkisime vanematega. Ema süüdistas meid tema poja laimamises ja uuest õppeaastast läks poeg teise rühma. Alles siis, kui ta seal ka vargustega vahele jäi, hakkaa ema meid uskuma.
VastaKustuta