Nii kuum.


Ilmselt hakkab see kuumus igale poole lõpuks mõjuma. Mina isiklikult ju ei virise. Mul pole enne nii vara kunagi olnud esimesed 2 peaaegu punast tomatit. Ma pole nii vara kunagi enne nii pruun olnud ja ma sõin täna selle aasta esimese jäätise. Mu tütar tegi muidugi kohe pilti. Õigemini oli see küll maasika mahlapulk, aga no ikkagi. Oma pruuni jume olengi saanud lasteaias. Iga päev lastega õues pole lihtsalt võimalik päikesevarjus püsida, aga mulle meeldib. Ainult minu must isepäine iludus ei leia kuskilt asu. Hea olla pole kuskil. Muidugi poleks selle vastu ju ka midagi kui öö läbi sajaks paduvihma nagu eile tütre juures. Ootasin teda külla, aga ütles, et kojamehed ei jõua nii kiiresti klaasilt vett ära uhada kui juurde sajab. Maapind ei võtnud lõpuks enam vastugi ja siis hakkas veel müristama ja rahet sadama. Vot selline ilm Haapsalu lähistel.
Lisaks sellele kuumusele oli hullumeelne öö. Öösel oli meie lasteaias mitu turvafirma väljakutset ja mina muidugi kui kõige lähem ja tähtsam pidin neile lahkumiseks loa andma. Pean vist hakkama ka palka juurde nõudma, kuigi mul pole ju ilusate, karmide poistega öösel kohtumise vastu midagi. Vastu hommikut lõpuks magama jäädes nägin imelikku und. Olin luulekonkursil ja kohe pidi tulema minu kord esineda, aga ma ei mäletanud luuletusest ridagi. Teadsin ainult, et see oli päkapikkudest. Absurdsuse tipp loomulikult keset palavat juunikuud päkapikkudest mõelda. On ikka jube tunne küll, kui tead, et pead minema, aga ei mäleta midagi. Unenägu oli nii tõeline, et ajasin oma mehe üles ja küsisin, kuidas minu luuletus kõlas. Ta ei saanud mõhkugi aru, ainult sättis mulle teki kõrvuni. Aitäh armas mees. Just seda mul vaja oligi! Küll oli hea tunne kui sain lõpuks aru, et kõik oli ainult unes. Nüüd pean ilmselt hakkama siis seda vihma nõiduma. Et tahaks nagu kohe ja praegu. Ei tea kas peaks igaks juhuks jalgu ka trampima?