"Kullake" läbi minu silmade.

Alati kui midagi väga palju kiidetakse pean mina kahjuks pettuma. Läksin täna kinno suurte ootustega, aga ausalt öeldes oleksin tahtnud poole film pealt püsti tõusta, kõva häälega karjuda ja sirge seljaga minema kõndida. Minu jaoks oli see niivõrd alandav, vale ja  isegi vastik. Ainult uudishimu suutis mind veel paigale naelutada.

Ilmselt 17, 5 aastat tagasi kui ma kaotasin oma eluarmastuse ja jäin päevapealt üksi lapsi kasvatama, oleks ehk  teistmoodi mõelnud ja tundnud. Peale 30 aastast abielu ei kujutanud ma üksi olemist üldsegi ette. Nüüd kui ma juba aastaid olen jälle kahe jalaga maa  peal, tunnen elust rõõmu ja naudin igat päeva, tekitab selline käitumine minus ainult viha ning inimese alandamist. Ma ei kujuta ette, mis suudaks mind sellistele käskudele allutama. Naisel oli tegelikult ju kõik olemas. Võib-olla ta tõesti ei  näidanud välja, et ta ei olnud õnnelik,,aga suhtes olemine tähendabki seda, et tuleb omavahel rääkida, arutada ja leida kompromiss. Lõpuks naine  tõesti tunnistas mehele kõik üles ja rääkis mis teda vaevab. Lõpp oli samuti minu jaoks väga ebameeldiv. Mees käitus nagu poleks midagi juhtunud ja naise kujutelmad olid samal ajal hoopis kuskil mujal.

Kinost väljudes oli mul väga  paha tunne ning suur pettumus.  Läksin kullapoodi ja ostsin endale veevalaja kuldketi.

Vähemalt midagi ilusat minu sünnipäeva nädalasse :D

Pensionäri privileegid.

Läksin täna kinno. Üksi ja keset päeva. Ausalt öeldes polegi ma argipäeval sellisel kellaajal kinos käinud. Pilet maksis ainult 3 eurot ja 90 senti. Üksi läksin ja üksi jäingi. Päris uhke ja tähtis  tunne oli ainuisikuliselt suurel ekraanil filmi vaadata. Homme lähen veel ja vaatan kas jälle veab. :D

Septembris ei koo.

 Nii ma vähemalt lootsin oma sokkide kogust vaadates, aga kudumine on nii hea rahustav tegevus ning teraapia ja mida sa muud ikka haiguslehel olles väga teed.  

See pole muidugi veel kõik. Eelmiste kolme kuu omad on kenasti ära pakitud. Õnneks tuleb kohe õpetajate päev ja mu töökaaslased, kellest paljud armastavad villaseid sokke on juba ootusärevuses, sest lubasin kõigile uue õppeaasta alguseks ühe paari kinkida 

Ise olen suve läbi sokke kandnud. Minu lemmikilmad olid mais ja juuli, mis tavaliselt on kõige soojem olnud, ei vastanud minu ootustele. Oligi hea võimalus oma tagavarasid käiku lasta. Mul ongi kaks kõige suuremat nõrkust. Need on kleidid ja kudumine. Naeran ise, et ühel korralikul tütarlapsel peab iga kleidi juurde olema paar ka sobivaid sokke. Inimeses peab ometigi  kõik ilus olema.

Ligile mõeldes

Iga kord kui ma PetCity lemmikloomapoes oma kassidele konserve ostan, tuleb mulle meelde Jürgen Ligi ja paneb muigama. 

Ilmselt tema konservide söömine jääb mõneks ajaks ajalukku samamoodi nagu Kaja Kallase huultelt lugemine. Kummaline on kuulata inimest, kelle sissetulek on täpselt 7 korda suurem kui minu oma rahvale rääkimas, et ostab  poest soodukaga toiduaineid ja toitub konservidest, sest tema sissetulekust jääb toidule täpselt 300 euri.  Arvan, et paljudel pole sedagi summat  peale maksude maksmist  pangaarvelt vastu vaatamas. Saan aru, et maja ehitamine on suur väljaminek, aga samas rahvale öelda, et me vingume nii palju ning sellepärast elu ongi kallis.  

Meie hakkasime 1982 aastal Nõmmele maja ehitama. Mu mees oli 25.aastane ja töötas plekksepana asutuses Ehitusdetail. Mina jäin just meie teist last ootama. Hommikul  kella seitsmeks läks mees tööle ja kell viis õhtul oli juba meie kodu ehitamas. Konserve me küll ei söönud sest poes leidus palju teisi toiduaineid millest süüa valmistada. Eks meil oli ka keerulisi aegu sest siis polnud ehitusmaterjale saada, aga kuna mu ema töötas poemüüjana siis oli tal palju tutvusi. Mees ehitas  kõik ise ja oli väga tubli. Aknad, uksed saime  majale küll nii, et ta tegi puidumehe majale vastutasuks plekkkatuse. Kahe aastaga  kolisime  oma koju. Selleks ajaks oli valmis 2 tuba, WC ja dušširuum. Keldris muidugi ka kütteruum.  Olime noored, õnnelikud ja elu oli veel ees .Kahele lapsele tuli juurde veel 2. 

Elan siiamaani selles kodus ja olen seda ka jõudumööda renoveerinud. Lapsed on kõik endale kodud ehitanud ja elavad mu lähedal välja arvatud mu vanema lapse pere.

Eks näeb, mida elu toob. Nädala pärast lähen jälle tööle, sest ega pensionist üksi kassidele konserve ei osta. :D. 

Nostalgia.

Kibelesin juba tükk aega  Alfredi pubisse minna. Tahtsin oma nooremale põlvkonnale ka rääkida millised ajaloolised sündmused siin 2010 a sündisid. Olin mõned korrad siin peale seda ka käinud, aga nüüd tundus, et vahe oli veninud liiga pikaks. 

Kohe alguses laideti maha meie soov aeda istuda põhjendusega, et öösel sadas vihma ja võib märg olla. Mina aga mäletasin, et  aias oli mitmeid varjualuseid kus vihm poleks seganud. Istusime siis  meile soovitatud kohta. Kõigepealt häiris see, et laud kleepis nii, et käed tahtsid vägisi laua külge jääda. Nägime kuidas kõrvallauas samuti salvrätikuga lauda pühiti Teenindaja tuli õnneks kiiresti ja võttis meie tellimused. Tellisime ka kannuga vett, mis kahjuks toodi meile alles siis kui olime juba söömise lõpetanud. Põhjendus oli selline, et neil polnud vaba  kannu. Praadi ootasime ilmatuma kaua  Vahepeal tuldi veel ütlema, et kahjuks läheb veel aega.  Mina tellisin endale suitsuse BBQ mustsõstrakastmega. Kõrvale krõbekartulid. Kõrvallauas tekkis äkki segadus. Tuli välja, et meie praed olid sinna jõudnud ja kui need lõpuks meieni jõudsid, siis olid juba  jahtunud. Lisaks oli minu taldrikul 2 suurt kildu küljest ära, mis mõjusid väga  masendavalt. Ma vihkan katkisi nõusid. Oma kodusest majapidamises viskan alati kõik nõud ära millel kild küljest tuleb, aga siin olid küljest ära ikka päris suured tükid. Mina olen seda meelt, et kui ma tulen välja sööma, maksan selle eest , siis tahan ma ka, et kõik oleks meeldiv ja esteetiline. Juhtisin teenindaja tähelepanu sellele, et praad on külm ja lisaks taldrik katki. Selle peale vastati ainult, et  sorry Tundsin siis juba trotsi ning ütlesin, et laud ka kleebib. Selle peale sain vastuse, et paljud ütlevad seda. Vahepeal tuli teine teenindaja küsima kas soovime veel midagi. Kui temale oma pretensioonid esitasin, siis ta süüdistas ainult omaniku ema, kes ei tea mitte midagi ja sellepärast on täna nii.  Praad ise oli alla igasugust arvestust. Mustsõstrakaste domineeris üle kõige. Tundus nagu terve praad oleks sooja vänge moosiga üle valatud, mis jättis kõik teised maitsed  varju. Kraapisin seda küll kartulitelt ja lihalt ära, aga ega see suurt ei päästnud. Suitsusest BBQ võis ainult unistada. Mina küll suitsust maitset ei tundnud.  Mu kaaslased tellisid kala ja neil vedas rohkem Lõpuks jõudis kohale ka kann veega, aga meie olime juba lõpetanud. Esimest korda olin ma toidu suhtes nii kriitiline. Nooruke teenindaja vabandas ette ja taha ja süüdistas endiselt omaniku ema. Õnneks see meie tuju ei rikkunud. Saime kõvasti naerda ja meenutame siiamaani . Alfredi pubisse, aga ma enam ilmselt oma jalga ei tõsta.

 

Minu nõrkused.

 Olude sunnil olen ma 3 kuud kodus olnud. Septembris see arvatavasti lõpeb ja lähen tagasi tööle.  Ausalt öeldes olen ma seda aega päris nautinud. Kuhugi pole kiiret ja kõige jaoks on aega. Elu kulgeb rahulikult ja omas tempos. Olen endale meelepärast tegevust leidnud ning vahel on täitsa hea kui ei pea  mitte kellegagi suhtlema. Kui millegi üle nuriseda, siis ikka ja alati ilma üle .Suvi pole just eriti minu maitse järgi olnud, aga mis seal ikka viriseda. On nagu on. Olen lugenud läbi hunniku raamatuid ja muidugi kudunud. 3 kuuga on lisandunud mu soki - ja kindapaaridele veel üle 100 paari. Täpset arvu ei teagi ja ega pole mõtet lugedagi. Neid on ilmselgelt liiga palju. Ise olen suur sokkide armastaja. Igale kleidile on mul vastavalt värvusele  oma paar. Suvi on ka soosinud mul neid kandma. Mul on ka  palju häid sõpru, kes nendest  oskavad lugu pidada. Palju olen annetanud ka loomade varjupaika. Seal  korraldatakse oksjoneid ja raha läheb loomade tarbeks. Igal aastal saadan muidugi ka Ukrainasse. Sain ilusatelt poistelt isegi tagasisidet. Õnneks on nad kõik seal elu ja tervise juures. Üks sai vahepeal küll kergelt  haavata, aga on jälle tagasi. Mõtlesin , et rohkem lõnga ei muretse ja siis  pole ka kiusatust kududa. 4 päeva pidasin vastu ja eile tellisin uue  lõnga. Loodan, et pakk tuleb ikka kaua. Venitaks nädalagi vahet välja.

Meie imelaps sai eile  kuu aega vanaks.3 nädalaselt hakkas keerama. Ma ei mäleta, et minu lastest oleks keegi nii vara seda teinud. Arst ka imestas, aga ju tänapäeva lastel on  teine elutempo.

Nii, et elame veel  ja tunneme elust rõõmu.

 

Peeglitaguses maailmas.

 Täna sai mu elukaaslasel lahkumisest täpselt aasta. Ma ei teagi  kas ma igatsen tema järele või mitte. Ausalt öeldes pole ta minu mõtetes enam olnud. Muidugi on mu mälestustes need ilusad 111 mõisa, kus me käisime, aga kõik muu on kadunud sinna ajaloo prügikasti. Kui ma kellegi järele igatsen, siis ainult oma eluarmastuse ja laste isa järele, kes oli minu elus 30 a. Rohkem  pole ma oma elus kohanud  sellist inimest, kes oleks täpselt nii minu inimene, et lausa valus hakkab. Õnneks on mul mu 4 last, kes on kõik oma isa väärilised ja kelle üle ma väga uhke olen. Praegu olen ma eluga rahu teinud ja  naudin igat päeva. Muidugi suvi võiks rohkem minu suve moodi  olla. Armastan päikest ja ühe korraliku suve juures on see lausa  kohustuslik. Ilmad on soojad küll, aga see pidev pilvine taevas on ammu ära tüüdanud.

Tegelikult ei tahtnudki ma täna sellest kirjutada vaid hoopis  muul teemal. Viimasel ajal on mu tutvusrindkonnas  olnud palju selliseid juhtumeid, kus lapseootel naine pannakse teatud kuupäeval haiglasse ja siis hakatakse sünnitust esile kutsuma. Valud kestavad 3 kuni 4 päeva ja lõpuks tehakse keisrilõige. Nii läks mu lapselapsega  ja nüüd ka miniaga. Ma ei saa aru miks peab nii kaua kannatama valude käes. See on lausa ebainimlik. Need pole ainukesed juhtumid. Tean neid veel.

Minial oli 15 juuli tähtaeg ja hommikul paluti tal haiglasse tulla. Olime 4 päeva ootuses ja mures ja ma ei kujuta ettegi  mida ta pidi  selle aja  jooksul läbi elama. Alles neljapäeva õhtul  21.30 tehti talle lõpuks keisrilõige. Laupäeval kirjutati haiglast välja ja  kodus hakkas kõht valutama. Öösel hakkas haavast verd jooksma ja  poeg viis minia haiglasse tagasi. Nüüd tuleb see osa, mida ma ei suuda mõista. Kuna minial oli ka palavik tõusnud, siis kahtlustati, et tal on kindlasti koroona. Raviks sai ta haavale kapsalehti ja valuvaigistit. Saan aru küll. et  põletiku vastu paned kodus valutavale põlvele kapsalehe peale, aga suures haiglas kui haavast jookseb verd  ja mitte vähe.  Kui kedagi kutsuma mindi, siis oli alati uus inimene ja iga kord tuli uuesti seletada mis vaevused on. Vahepeal tehti verd vedeldavaid süste ja siis anti  tablette mis verd paksendasid. Poeg mulle kõike rääkida ei tahtnudki sest see mis seal toimus oli täiesti mõistusevastane. Arst jõudis esimest korda palatisse alles teise päeva õhtuks. Minia isa nõudis peaarstiga kohtumist, aga vaatamata mitmetele tundidele ootamisele see tal ei õnnestunudki, kuigi lubati. Lõpuks oli isegi kahtluse alla pandud, et kas te ikka saate lapsega hakkama kui te kõik nii  närvilised olete .Õnneks on veel ka teisi  haiglaid, kes tõesti oma tööd südamega teevad, aga mulle  jäi igatahes mõru klimp kurku.  Pisipiiga on aga rõõmus ja rahulik laps ning temaga on kõik hästi.

Minu pere.

Minu pisike pere sai täna öösel endale uue liikme. Meid on nüüd  18.Ootasime teda  mitu päeva, aga tema ei olnud veel valmis  siia ilma tulema Nüüd lõpuks on  ta siin ja meile kõigile rõõmuks. Sündis pisike tüdruk. Mul on  7 lapselast ja 1 lapselapselaps. Tüdrukuid on 5 ja poisse on 3. Olen väga uhke oma pere üle.

 

Tahan oma suve tagasi.

 Kõigil on omad kiiksud. Minu jaoks on tähtsad 2 asja. Muidugi on neid veel kuhjaga, aga täna tunnen nii. Esiteks kohv peab alati olema tuline, värske, must ja kange ning suvi peab olema kuum ja päikseline.

Mul oli kunagi tööl paariline, kes tegi endale hommikul tassi kohvi ja jõi seda siis õhtuni välja. Ma ei saanud aru kuidas ta seda suudab. Seisnud kohvi lõhn oli juba vastik, aga ta väitis, et talle meeldib nii.

Saan aru, et paljud ei tunne ennast hästi palavuses, aga minul on vastupidi. Mul on siis nii palju energiat ja tahtmist toimetada ning tegutseda. Tänane ilm on minu jaoks täiesti mõttetu . Sajaks siis vähemalt vihmagi. Oleks niigi  palju  kasu. Mu kassid muidugi tunnevad  ennast jahedama ilmaga paremini, sest proovi ise suvel kasukaga olla. Tegelikult on mu majal ka üks väga hea omadus. Alumine korrus püsib suvel kaua aega mõnualt jahe. Teise korruse kohta seda  öelda ei saa, aga mul on valikut. Algamas on mu lemmikute liiliate aeg

Emadepäeval

Emadepäev on  kahtlemata üks eriline päev aastas. Rõõmustav on ju kui kõik lapsed ja lapselapsed läbi astuvad, lilli toovad ja pisematel on ka enda joonistatud kaardid kaasas.

Pisut nukraks teeb aga see, et  olin üsna noor kui raske haiguse tagajärjel oma ema kaotasin. Alati mõtlen siis ka tema peale ja meel läheb kurvaks.

Väikesi lapselapsi kallistades märkas mu kõige pisem, et mul on pisarad silmas. Muidugi tahtis ta kohe põhjust teada. Ütlesingi siis talle, et mõtlen oma ema peale, keda enam ei ole. Tema tahtis muidugi kohe teada, et  kuhu ta siis läks. Mõtlesin kuidas 4 aastasele rääkida surmast ja  ütlesin talle, et minu ema on nüüd pilve peal ja vaatab kuidas me siin kõik rõõmsalt elame. Väike tüdruk läks akna juurde, keeras pea armsalt viltu , lehvitas ja tuli minu juurde tagasi. Kallistas mind ja ütles, et ärgu ma enam kurvastagu sest ema lubas õhtuks tagasi tulla.

Kaugele, kõrgele Tähevöölinna...

Kõik mis algab lõppeb ka kunagi .Igale asjale on määratud  aeg. Täna on väljas kohe eriti sügisene. Vihm, külm, märg - kurbust tekitav. Võiksin küsida endalt, et miks jälle minuga? Mida ma oma elus olen valesti teinud? Elumuster lihtsalt kordub ja asjad juhtuvad. Miks küll? Aega tagasi kahjuks enam pöörata ei saa, aga targem olla oleks kindlasti meie eelisõigus. Küsitav on muidugi see, et kas ma siis oleksin midagi teisiti teinud? Tean ainult seda, et teist inimest muuta ei saa kui ta seda ise ei taha. Kui oskaks tingimusteta armastada, siis teaks täpselt miks mõned inimesed on just sellised nagu nad on. Armastust ei saa muuta omamiseks ja ahistamiseks. Aga miks see on nii valus? Elus peaks olema ka muid vahepealseid variante, mitte ainult tõrjumine ja klammerdumine.

Me oleme kõik inimesed. Me peame õppima lahti laskma millestki, mis meid õnnelikuks ei tee. Oma tee, mis meid jälle naeratama ja andestama õpetab. Ja miks see kõik nii läks? Ilmselt sellepärast, et muudmoodi sa ei osanud ja ei saanud.

Täna 20 aastat hiljem.

 Reedel töölt koju tulles nägin kuidas sõiduteel äkki autol aken avanes ja keegi kõva  häälega mu nime hüüdis. Jäin ehmunult seisma. Õnneks tuli foori punane tuli ja üks õbluke tumedapäine tüdruk hüppas  mulle  kaela kinni ning naeris ja  nuttis läbisegi. 

Mul käis mustmiljon mõtet läbi pea, et kes küll võiks see tüdruk olla. 30-ne aastase lasteaia tööstaaži jooksul on minu käe alt läbi käinud tohutul hulgal lapsi. Siis äkki kangastus mulle silmade ette pisikene tumedapäine ja hästi terane tüdruk Sandra. Just needsamad arukad silmad, tumedad juuksed ja isegi soeng oli sama. Vahepeal oli ta ema suutnud auto ohutult ära parkida ja tuli ka mind kallistama. Lapsed võivad küll muutuda, aga ma ei saa aru kuidas mõned emad on 20 aasta jooksul täpselt sama nooreks suutnud jääda. Sandrast on mul väga head mälestused  ja üldse oli terve see rühm väga toredaid ja sõbralikke lapsi täis. Sellised kohtumised teevad südame soojaks ja hea tuju  tükiks ajaks.

Meie uus beebi sai lõpuks endale nime ja esimene sünnipäevgi sai ära peetud.

Lasteaias töötab veel 2 rühma. Homme saan oma oskused kõige pisematega proovile panna. Lusikaga söötmine ja pampersite vahetamine tuleb meelde tuletada. Siiamaani on nad kõige tublimad olnud. Eelmisel nädalal oli  25 kohal. Tuleb ilmselt tõsine tööpäev, aga pole hullu. Nädala pärast hakkab minulgi pikk puhkus ja loodan, et selleks ajaks tuleb jälle 30 kraadi sooja. Vihmast on selleks korraks juba isu täis.

-

Luke mõisas.

Luke mõis on minu mõisade nimekirjas 102. mõis. Ei teagi miks me polnud sinna veel jõudnud. Oma olemuselt on ta väga omapärane ja armas väike mõis. Seda peaks ise nägema, sest raske on kirjeldada kauneid tiike, imelist parki,lõvide kujusid ning hooneid.

 Kõige varasemad teated pärinevd Luke mõisast juba 1557 aastast.Mõisahoone ise hävines II maailmasõjas1941 a.

Meie saabusime mõisa kõigepealt romantilisele lõunasöögile. Pererahvas oli väga lahke ja toidud olid väga maitsvad. Kaunilt serveeritud ja nõud ise olid juba paras vaatamisväärsus.

 

 

 

 

 

 

Väga ilus nädalavahetus, mis jääb kauaks meelde.

  

-

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Elu on lill.

 See, et mu vanaema tiitlile tänasest veel üks vana ette tuli pole midagi imelikku. Sain  oma esimese lapselapse täpselt oma 40-dal juubelil. Hoopis see, et mu esiklapsest sai vanaema ja pesamuna sai vanatädiks on naljakas. Poisid vahepeal võivad olla kesiganes. See ei häiri.

Juunikuu on väga hästi alanud.  Vanem poeg tegi ametlikuks oma pika suhte elukaaslasega ja kui meie noor vägilane haiglast välja saab, siis on oodata ka perepidu. 

Mul on nii hea meel, et lisaks mu viiele lapselapsele on mul nüüd ka lapselapselaps.

Looduslik tasakaal.

Mõned päevad tagasi jagati nõmmekate grupis  videot, kus nastik kugistas konna alla. Ma ei suutnud seda vaadata. Saan aru küll, et tegemist on loodusliku valikuga ja olelusvõitlusega, aga ikkagi oli konnast nii kahju. Ta nägi  oma elu eest võitlemisega kõvasti vaeva ja ilmselt mina oleksin ta ära päästnud. Lõpuni seda filmida poleks küll suutnud. Saan aru, et ka nastik tahab süüa, aga sedasi elusalt tagajalgadest peale hakates on kuidagi julm.

Õhtul grillisime mehega liha. Liha keerates tulid mõtted, et ilmselt seesama notsu oleks ka tahtnud elada ja rõõmsalt oma päevi nautida. Samal hetkel lendas aialauale suur sitikas. Tal oli nii suur hoog sees, et ei saanud enne pidama kui põrutas peaga vastu lillepotti ja maandus tagurpidi lauale. Vaatasime tükk aega pealt kuidas ta jalgu siputas, ennast ringiratast keerutas ja kõva põrinat tegi. Ise ta ilmselt niipea polekski sealt lendu saanud. Aitasin ta õigetpidi ja enne ta lendu jõudsin veel mõelda, et olgu sul ka hea päev. Samal hetkel tuli lennates musträstas ja sinna mu ilus suur sitikas kaduski. Jah selline on elu. Ainult üks hetk ja kõik ongi otsas. 

Õnneks on praegu nii ilus aeg. Viimased tulbid näitavad veel enda ilu ja kohe on algamas liiliate aeg. Ja need sirelid. Milline aroom ja õisi on nii palju, et lehed ei paista väljagi.

Lõpus oleme kõik võrdsed.

Albert Schweitzer on öelnud, et niikaua kuni inimene elab meie südames, on ta elus. Surm on  möödapääsmatu, aga  tavaliselt me ei mõtle sellest, sest  tahame loota, et ta on ikka veel kaugel.

 Mõni aeg  tagasi kirjutasin FB oma lapsepõlve sõbrannaga. Ta oli just raske operatsiooni läbi teinud ja taastus sellest.

Tundes mind, siis umbrohi ei hävine. Kõik ei sünni lilleks linna, mõni maltsaks maalegi. No oleme ju igavesed igivanad sitakad, oli ikka jube vahva aeg. Tead kui tihti seda aega meenutan.

Siis ma veel ei teadnud, et need jäävadki viimasteks kirjaridadeks minule.

Imetlesin ta positiivsust ja rõõmsameelsust. Ega see taastumine kerge olnud, aga ta ei löönud käega ja  ütles, et kõigest saab üle. Muidugi oli tal toeks ta suur pere,aga  kõige suurem töö oli ikka tema enda teha.

Meil oli väga imeline lapsepõlv. Vanaemad elasid kõrvuti taludes ja meie veetsime koos kõik päevad. Tagantjärele mõeldes oli  see ikka ilus aeg. Meil polnud kunagi igav ja alati olid vahvad tegevused  ning ettevõtmised. Isegi kolhoosipõllul tööd tehes oli meil väga lõbus. Sügisel linna tulles jätkus meie sõprus.

Eile avastasin Fb sellise kirja.

 Kui Te seda postitust loete, siis on see sõnum juba edasi antud minu pere poolt, sest lahkusin Taevastele radadele täna hommikul kl 6.50. Suutsin võidelda läbi elu paljude erinevate haigustega, kuid praegusele pandeemiale enam tervis vastu ei pidanud. Olge kõik hoitud ja jääge mind ikka mäletama, kui positiivset ja rõõmsameelset kaaslast! Kuigi tänases olukorras toimub minu ärasaatmine vaid kitsas pereringis, siis tean, et olete mõtetes minuga ja valvan Teid edasi kõrgelt Taevast! Olge positiivsed, minul on nüüd hea ja rahulik.

Alguses mõtlesin, et see on mingi tüng. Kirja lõpus on kindlasti need read, et ma tahan nüüd näha, kes selle lõpuni loevad ja kes minust tõeliselt hoolivad.... Kahjuks see polnud nii.

Minu soov on isekas. Ma sooviksin, et oleksid veel siin. Ei tahakski muud kui keegi või miski ärataks sind  jälle elule, et me märkaks kui väärtuslik on iga minut ja kui palju sellesse mahub. Süda on kurb, aga ma olen tänulik, et sa olid mu elus olemas.

Andeks kas teil on veel ruumi...

 Meil vähemalt on küll kõik juba lund täis ja iga päev läheb paigutamisega järjest keerulisemaks. 

Elame nagu muinasjutus. Maja tagant aeda minnes jõuad risteele. Esimene tee viib kasvuhoone juurde, teine õunapuu juurde, millel  ripuvad  lindude söögimajad ja kolmas biojäätmete  konteineri juurde. Tänasest õhtust lisandus veel neljas rada, mis viib plekitöökotta. Rajalt kõrvale ei tohi astuda, sest siis oled üle põlve hanges.  Detsembri lõpus ei  uskunud enam üldse, et veel lund tuleb  ja olin sellega ka leppinud. Lootsin, et saan talve läbi rattaga sõita nagu eelmisel aastal. 

Minu hommik algabki rookimisega, siis 2 km läbi lume tööle ja õhtul algab kõik otsast peale.  Siiamaani  ei kurda  ja tüdinenud pole veel ka. Kõik  on nii ilus, puhas ja säravvalge ning kõigest hoolimata on tunda ka kevadehõngu. Linnud laulavad valjemini ja pisut  teismoodi ning hommikud on imeliselt  valged.

Saanisõit sai ka tehtud. Soovitan aeg kinni panna ja minna Saue valda, Hingu külla, Kalaoja tallu. Vastu võtab lahke pererahvas. Seal on palju loomi. Hobuseid ja ponisid, eesel Pedro.  Kõik on väga sõbralikud ja rahulikud. Uudishimulikud ka. Tulevad kohe vaatama. Võtsime  külakostiks kaasa  pisut porgandeid ja õunu  Perenaise loal saime jagada. Reesõit oli uhke tori tõugu täku Analoogiga. 

 

 

Talv.

Tundub, et külmalaine vist ikka tuleb. Missy tegi endale sooja pesa juba valmis.

Mukri rabas

 Praegu on  väljas  haruldased talveilmad ja patt oleks toas passida. Otsustasime Mukri raba üle vaadata. 

Olin sellest palju kuulnud, aga näinud veel polnud. Seda raba peetakse üheks vanemaks sooks  ja seal on tõesti, mida vaadata. Imeline loodus, veesilmad ja isegi rabajärv, kus saab ujuda.  Tütar oleks võinud muidugi ära proovida, sest tema harrastab talisuplust, aga jätis seekord vahele.

Rahvast oli päris palju, sest ilm oli  imeline. Kõik puud olid nagu pitsiga kaetud ja isegi päike tuli vahepeal piiluma. Inimesed olid  heatujulised, tervitasid ja naeratasid. Olen ennegi tähele pannud, et terviseradadel on kõik hoopis teistmoodi kui kiires elutempos. Kõigil on aega ja naudivad täiega. Täiesti võõrad inimesed tulevad juttu ajama.

 

 

Keset raba  asub  võimas vaatetorn. Sealt saab imelise vaate üle terve raba. Kuidagi ei saanud jätta ütlemata selle klassikalise lause. "Nii ilus."

Loodan, et lund jätkub ka järgmiseks nädalavahetuseks. Eelmise aasta reesõit on veel tegemata ja kui hästi läheb, siis saab ka sellega ühele poole.

Kirjadest ja lumest ja jõuludest ja muust ka.

On ikka uskumatult hea tunne kui teed postkasti lahti ja seal ootab sind jõulukaart. Olen juba unustanud, mida tähendab saada jälle päris kirju, neid avada ning lugeda armsaid soove. Südames on tükiks ajaks nii hea tunne. Luban, et järgmisel aastal olen hoolsam ja virgem ning saadan ise ka juba varakult tervitused teele.

Raekoja platsi jõuluturul sai käidud, kuusk üle vaadatud. Selle aasta  oma tundus lühem ja latv oli kuidagi tömp nagu oleks  murdunud. Säras aga uhkelt ja oma jõulutunde saime ikkagi.

Lasteaia jõulupidu oli teistsugune. Esiteks polnud vanemad ja meie väike maja oma jõulutuledega oli nii muinasjutuline  ning kodune. Jõuluvana tantsis koos lastega ja jagas kingitusi. Pidu oleks küll peaaegu ära jäänud, sest kuri härjapõlvlane oli solvunud, et teda peole ei kutsutud. Ta varastas Une-Mati liivasahvrist talveune ning tahtis  jõuluvana jaanipäevani magama panna. Õnneks suutsid lapsed ikka jõuluvana üles äratada ja pidu ei jäänud ära.

Pärast laste pidusid oli meil  väike istumine  oma isikliku jõuluvanaga. Meie majas on nii vähe töötajaid, et oleme nagu üks pere, kes mahub kenasti ümmarguse laua taha. Igaüks võttis midagi suupärast kaasa ja jõululaud sai väga uhke.

Homme tuleb jälle kokku minu suur pere ja ma usun, et meil on sama vahva  nagu  igal aastal.

Soovin, et te kõik saaksite pikalt nautida neid hetki, kus kõik on  hästi mõtlemata sellele, et  vahel tuleb heaolu eest ka kallist hinda maksta. Mõne elu kulgeb siin ilmas nagu sõit Ameerika mägedel, aga teine liigub rutiinse aeglusega vooluga kaasa. Igaüks meist peab ise  selle üles leidma, sest täna on veel täna, aga homme on juba kõik uus.

Ilusat jõuluaega koos kallitega.