laupäev, 2. juuli 2011

Eilne päev.


Hommikul sain perearstilt hea uudise, et minu 4 aastat kestnud ponnistused on lõpuks vilja kandnud ja mind on täielikult terveks tunnistatud. Enam pole seda hirmu, et ma võin jälle teha pilvelaeval pika sõidu teadmatusse.
Tegelikult pole ma arste kunagi väga tõsiselt võtnud. Kui iga nende sõna puhta kullana võtta, siis oleksin ilmselt juba palju aastaid Liiva Annusega abielus. Järelikult võin siis jälle mööda katuseid konnata ja elada just nii nagu mulle meeldib. Sobib väga hästi tsiteerida Mark Twaini: kuuldused minu surmast on tugevasti liialdatud.

Õhtul nagu ikka läksin jälle oma punase rattaga ja üleni punases, et mind ikka kaugele näha oleks, oma 20-ne kilomeeetrist ringi tegema. Enne Hiiule jõudmist tuli mulle
vastu pikk rivi rullitajaid. Esimesel oli käes lipp ja ta hüüdis kõva häälega:"Ettevaatust! Vasakul neiu punases jalgrattaga."
See neiu olin ilmselt mina. Vaatasin igaks juhuks taha ka, aga peale minu ei olnud kedagi näha. Iseasi kuidas üritusest osavõtjad sellest lausest aru said, sest seal oli mustanahalisi ja ilusate pilusilmadega osavõtjaid.
Minu teada protesteeriti ikka nende rulade ohutuse koha pealt, aga täna olid rullitajad.
Sõitsin siis nagu läbi kadalipu, sest kolnn oli ikka võrdlemisi pikk.
Üldse on praegu selline huvitav aeg. Näen
häid algatusi, mis erinevatest rahvusest noori lähendavad ja liidavad Eesti ühiskonda. Just nagu praegu meie lasteaias. Iga päevaga tundub, et meie suverühmad hakkavad oma keelt muutma ja lasteaiast on saamas sadik. Üheselt ju selge, et on vajadus programmide ühtlustamiseks ja vene keelsesse õppeprogrammi lisada rohkem eesti keelt, kultuuri ja ajalugu. Iseasi kuidas sa seda 2 aastasele seletad. Ta niigi ehmunud, et sattus võõrasse maailma, võõra keele ja võõraste tädide hulka. Ilmselt on algamas nüüd tõsisem osa integratsiooni protsessist.

2 kommentaari:

  1. oled füüsiliselt heas vormis, tundub, et muud näitajad ka normis. Tore!

    Alguses ei saanud aru, et mis sadik, aga siis taipasin!
    Mõtlesin, et ikka vähenenud rebjatade hulk, aga ei.
    Kujuta ette, minu lasteadniku tööaja seitsme aasta (1974-1981)jooksul polnud meil alevi aias ühtegi vene keelt kõnelevat last. Segaperesid oli,kuid suhtluskeel oli ikka eesti.
    Mul pole midagi vene keele vastu, aga sel juhul olgu ikka kakskeelsus. Ja riigi aias riigikeel

    VastaKustuta
  2. Meil ju praegu maja ajutisi lapsi täis. Iga päev lisandub mõni uus. Päris keeruline kõik näod meelde jätta ja need vene rahvusest lapsed on 2-3 aastased. Ta on terve oma lühikese elu ainult vene keeles rääkinud, kuidas ma siis hakkan talle nüüd eesti keelt õpetama, kui ta niikuinii läheb 2 nädala pärast jälle minema. Ainult ma ei mõista neid vanemaid, kes raatsivad oma nii pisikese lapse tuua täiesti võõrasse kohta, võõraste laste ja inimeste hulka ning keel ju ka teine. Mõistan ju ka seda, et ilmselt on see ainuke võimalus, sest raha on ju vaja teenida.Vähemalt seda saame nende ehmunud laste heaks teha, et suhtleme nende emakeeles.
    Igas meie rühmas on alati ka mõni vene laps,aga nemad ju õpivad keele ära. Alguses muidugi tõlgime talle, kui ta aru ei saa, aga nad taipavad ruttu ja paljud lähevad pärast isegi eesti keelsetesse koolidesse edasi õppima.

    VastaKustuta