127 tundi.

Esmaspäev 31 jaanuar 2011

Kuna olen pool elu olnud õudukate suur fännaja, otsustasin üle hulga aja jälle kinno minna.
Lugesin selle filmi kohta palju kiitvaid argumente. 7 oscari nominent, mugandatud stsenaarium, kena mees peaosas, 3 kuldgloobuse nominent. No palju võib siis ühelt filmilt veel tahta.
Parim meespeaosa-James Franco veel pealekauba.
See on tõestisündinud lugu mägironija Aron Ralstoni ebainimlikest katsumustest päästa end pärast seda, kui langenud kaljurahn jätab ta kättpidi lõksu ühes Utah’ osariigi isoleeritud kanjonis. Film räägib üksikasjalikult sellest, mis kõik toimus nende 127 hullumeelse tunni eel, ajal ja pärast.
Dünaamilises vormis jutustatud “127 tundi” on pingeline lugu. Näitab milleks inimene on võimeline kui tahab ellu jääda. See on pesueht näide virtuooslikust filmitegemisest ja oskusest jäägitult ekraanil toimuvale kaasa elama panna, kuigi minu jaoks oli seal nii palju episoode, mida ma parema meelega kunagi elus enam ei vaataks. Näiteks see, kuidas ta oma käe ise ära nüsis või kuidas ta oma uriini jõi. Ei kujuta üldse ette, mida ise sellises olukorras teeks.
Tegelikult olen veel tänagi selle filmi mõju all ja mitte väga positiivses meeleolus.